Tõukasin vaguni kraavi

Sõitsin rongis. Märkasin, et minu ette jääval kaubavagunil on üks ratas rööpast väljas. Halvema ärahoidmiseks tõukasin selle vaguni kraavi. Ülejäänud rong sõitis edasi. Aga ta pidurdas ja varsti tuli rongijuht kraavi tõugatud vaguni juurde, et see külge tagasi panna. Kui sõit jätkus, istus kogu meie pere lahtisel vagunil hunniku otsas. Kartsime kõik maha kukkuda, aga ei kukkunud. Rong sõitis järve. Nüüd tuli rongist lahkuda, et mitte uppuda. Keegi ei uppunud, sest rong seisis madalas vees, ülemine osa veest väljas. Aga üks teine rong oli sõitnud üleni vee alla, seal vist kõik uppusid. Taevas lendasid jaapanlaste rongid, jättes sinna lillasid jutte. Jaapanlased olid varastanud meie ärisaladused ja hakanud ise nende abil äri ajama. Läksime ühte majja ühe hirmsa ärimehe juurde. Tõnu rääkis temaga. See ärimees oskas meil kõigil nime ja näo kokku viia, sest ühel varasemal korral oli Tõnu talle pere liikmete nimesid vanuse järjekorras loetlenud ja nüüd sai ärimees aru, kes on kellest vanem. Tegelikult oli ta peale Tõnu kohtunud varem ka Hennu ja Toomaga. Toomas oli temaga rääkinud ja Henn oli olnud juures, kui Tõnu rääkis.

Krister kuulus ühte parteisse ja tegi valjuhäälset propagandat. Varem oli ta kuulunud parteisse ühe usulahu esindajana, nüüd esindas ta seal juba järgmist usulahku. Aga nende usulahkudega oli ta liitunud arvatavasti nalja pärast. Ekraanil näidati, kuidas Inguššias toimus plahvatus, milles hukkus mitukümmend inimest. Järgmiseks näidati, kuidas ingušid olid kokku kogunenud, et saata Vene võimudele ühiskiri. Kaks vana naist peksid pead vastu maad ja palusid, et kiri saatmata jäetaks, sest nad tundvat elu ja teadvat, millised tagajärjed oleksid. Aga nooremad mehed ütlesid, et nad peavad igal juhul oma õiguste eest võitlema. Toas viibijatelt küsiti, kes on Euroopa Liidu poolt. Mõtlesin, et sellise küsimuse peale ei saa ma mingil juhul kätt tõsta. Paljud siiski tõstsid. Järgmiseks küsiti, kes on Ida-Euroopa Liidu poolt. Osad neist, kes olid eelmise küsimuse peale käe tõstnud, tõstsid ka nüüd. Esitasin omapoolse küsimuse, et kes on Venemaa territoriaalse terviklikkuse poolt. Ükski käsi ei tõusnud. Küsisin, kes on Venemaa Euroopa Liitu kuulumise poolt. Jälle ei tõstetud käsi. Mõtlesin, et kuigi ma ei tõstnud kätt küsimuse peale, kes on Euroopa Liidu poolt, ei ole kindel, kas ma tõstaks käe küsimuse peale, kes on Euroopa Liidu vastu.

Ajalehes ütles Mart Nutt, et kõige halvem ei ole argus, vaid kahjulikkus. Näiteks tõi ta selle, et mina töötavat unenägude internetti sisestajana. Nutt pidavat nädalalõppudel lugema läbi korraga minu ühe nädala unenäod ja seal olevat hirmsaid asju. Mõtlesin, et Nutt ei tule selle peale, et ma oskan vajaduse korral mõne unenäo üles kirjutamata ka jätta. Pidi algama üks üritus. Varblane küsis, miks keegi endale ühtegi luuletust ümber ei kirjutanud, kui need olid välja pakutud. Näitasin, et minul siiski on nimesilt rinnas. Aga nüüd võtsin selle ära. Ma ei teadnud, kas panna tagasi või mitte. Ü. Tuulik seletas Varblasele, et ega siin Euroopa Liidu pooldajaid ei olegi, ainult vastased. Tutvustati Arnold Rüütli läbi viidud küsitluse tulemusi. Rüütel oli püüdnud saada vastuseid ainult Euroopa Liidu pooldajatelt. Öeldi, et kui küsitlusele vastab üks kindel õpetaja, siis on küsijaks Savisaar, aga kui vastab üks teine õpetaja, siis küsib Rüütel. Vastajate hulgas olin ka mina. Minu vastus oli kirja pandud ühesõnalise küsimusena, millel ei paistnud mulle esitatud küsimusega midagi pistmist olevat. Ma täpselt ei mäletanud, aga mulle tundus, et minu vastust on kas valesti kuuldud või tahtlikult moonutatud. Tegelikult olin vist küsinud vastu, et kas Euroopa Liitu astumine on juba otsustatud. Kirja oli pandud minu küsimuse viimase sõnaga kõlalt sarnane, aga teise tähendusega sõna.

Pisikesed pimedas

Pimeduses säravad
väikse tähe kiired.
Avanevad väravad,
mille taga hiired.

Pisikesed olendid,
pisikesed asjad.
Minul siia polegi
nagu üldse asja.

Pimeduses närivad
hiiri väiksed kassid.
Varsti mult vist pärivad:
"Mida sa siin passid?"

Rumeenia kentaurid

Rumeenlasi oli Venemaale küüditatud. Võibolla oleks tulnud Venemaal viibivat rumeenlast nimetada moldaavlaseks. Igatahes oli neil seal raske kohaneda. Lapsed küsisid pidevalt, kus mägi on, sest nad olid harjunud igal hommikul mäe poole palvetama. Ka kaasa võetud loomad tundsid mäest puudust. Oli veel vahepealseid olendeid, kellel oli looma keha, aga inimese nägu ja iseloom. Ühtesid oleksin tahtnud kentaurideks nimetada, aga nende puhul vist siiski eristusid hobune ja ratsanik. Raamatu tegevus toimus Norra provintsis, millest suurem osa oli rahvuspark, aga peale selle oli seal veel kaks linna. Ühes neist linnadest peategelased elasidki. Provintsi nimi oli Karjala. Selle kohta kirjutati, et seal elavad suured loomad, sealhulgas tiigrid. Mulle tundus õudne teada saada, et tiigrid elavad Eestist põhjapoolsemal maal, sest see tähendas, et tulevikus võisid nad ka Eestisse tulla. Aga mulle tuli meelde, et lumeleopard elab ka külmal maal. Lumeleopard sööb putukaid. Et putukaid on külmas õhus vähe, siis on lumeleopardidel vähe süia ja nad on hävimisohus. Lumeleopard on kantud ülemaailmsesse punasesse raamatusse.

Minu järgmise raamatu ilmumine oli välja kuulutatud, kuigi ilmumine ise võttis veel aega. Aga üks raamatupood oli näinud juba raamatu pealkirja ja saatis tellimuse, et nad tahavad seda müüki võtta. Müüki võetavate eksemplaride arvuks oli märgitud 1-4. Nii väike tellimus oli halb, sest raamatu tiraažiks oli planeeritud 500 ja raamatupoode on Eestis vähe. Aga oli veel võimalus väiksem tiraaž teha. Raamatule oli kirjastus tellinud teiselt autorilt eessõna ja minult endalt järelsõna. Järelsõnas seletasin ära, mida see raamat tähendab. Eessõnas oli raamatut valesti tõlgendatud. Raamatu jaoks olid valitud välja minu enda illustratsioonid. Nüüd hakkas Klaus vaatama pabereid, mille elemente oli illustratsioonideks valitud. Ta näitas ühte valimata jäänud figuuri, et selle oleks võinud raamatusse panna. Vastasin, et suurem jagu figuure siit sobib illustratsioonideks. Ühte näitasin, et see ei sobi, sest üks mustri detail on liiga peenelt joonistatud. Need figuurid, mis olid välja valitud, ei olnud ehk kõige paremad, sest olid veidi räpased. Need olid valitud esimese mulje põhjal, aga süvenedes oleks aru saanud, et on paremaid. Klaus vaatas kõiki figuure ühekaupa. Ütlesin, et nende joonistamise ajal oskasin veel teha head joont, aga nüüd enam ei oska.

Astusin läbi ühest söögikohast

Klaus istus arvuti taga ja saatis kirju. Ta ütles, et saatis kirja üks sekund liiga vara ära, nüüd jääme raamatust ilma. Ta oli kirjutanud, et ei leidnud otsitavat raamatut, aga kohe pärast kirja teeleminekut leidis. Mina soovitasin tal saata lihtsalt uus kiri. Leitud raamat oli üks Astrid Lindgreni oma. Selle pealkirjas olid kolme tegelase nimed. Tahtsin seda raamatut lugeda, sest üks tegelastest oli Väikevend, nagu ühel juba varem loetud Lindgreni raamatulgi. Ütlesin, et enne raamatu välja laenamist jäi mul see vist pooleli. Seda kinnitas see, et järjehoidja oli praegugi vahel.

Pidi algama keemia tund. Mulle öeldi, et täna toimub selles eksam. Seepeale küsisin, kas keegi saab mulle laenata õpikut, millest õppida. Ma polnud kodus eksamiks valmistunud. Keegi õpikut laenata ei tahtnud. Aga minu küsimust kuuldes võis direktor nüüd mind esimesena küsida, nii et ma polekski õppima hakata jõudnud. Mõtlesin, et kirjutan eksamipaberile, et mul on õppimata, sest ma ei teadnud, et täna on eksam. Arvatavasti oleks mul lubatud kunagi eksamit uuesti teha. Aga esimese katse eest võidi siiski negatiivne hinne sisse kirjutada.

Astusin koduteel läbi ühest söögikohast. Mõtlesin, et tegelikult antakse koju jõudes ka kohe süia. Aga ma võin siiski siit ka midagi head osta. Otsustasin, et seekord küsin ainult klaasi apelsinimahla. Aga kui leti ääres minu järjekord kätte jõudis, siis küsisin lisaks ühe praetud juustusaia. Müüja ei teadnud, kas ta peab andma mulle nüüd ainult ühe viilu või ühe portsu. Mõtlesin siiski ühte viilu.

Olin ühes majas. Mul kästi minna ja õunasüdamed ära visata. Öeldi, mis tänavale ma pean need viskama. Ma ei teadnud, kus see tänav asub. Läksin otsima. Nägin, et ühele teele pannakse parajasti uut asfalti, mis aurab ja lõhnab halvasti. Oletasin, et võibolla ongi tegemist selle tänavaga. Viskasin õunasüdamed kuumale asfaldile, kus nad pidid ära põlema. Läksin tagasi, kuigi arvatavasti olin siiski visanud valesse kohta.

Ajalehes kirjutati, et kui raha järgi vaadata, siis on kõige parem elu Tšetšeenias, sest seal on järgmise aasta eelarve järgi keskmine palk kõige suurem - 1000 krooni. Tegelikult pidi see minema relvade ostmiseks. Ukrainas on palk kõige väiksem - 10 krooni, Eestis 100 krooni. Need arvud näitasid vist siiski palgatõusu, mitte palga suurust. Aga hoolimata väiksest palgatõusust pidid kõigis riikides inimesed inflatsiooni tõttu tegelikult vaesemaks jääma. Vaatasin ühte võrgulehekülge. Sinna tuli kommentaar, milles tänati ühte inimest, et ta uuesti blogimist alustas. Kohe tuli kaks sama sisuga kommentaari veel. Sellel leheküljel käisid inimesed, kes teadsid, mida nad võrgust otsivad. Üks suhteliselt vana mees nimetas blogijat võrgukirjanikuks. Ma ei olnud rahul, et mind ei nimetatud. Aga mõtlesin, et tegelikult avaldan ma peamiselt unenägusid. Need ei ole päris kirjandus. Aga tegelikult on need siiski kirjandusliku suunitlusega.

Koer tahtis tsiteerida

Meile oli jõuludeks kingitud palju raamatuid. Ka mina olin saanud suure paki. Nüüd tahtsin neid lugema hakata, aga ei mäletanud, millised on minu omad. Küsisin teistelt, aga nemad ka ei mäletanud. Ütlesin, et ma ei saa lugeda raamatut, millest ma ei tea, kas see on minu või mõne venna oma. Loogiliselt oleks võinud arvata, et minu omad on ajaloo raamatud. Aga sellist järeldust ei saanud siiski teha, sest teisi huvitas ka ajalugu. Ütlesin, et võibolla on minu raamatud kapis. Ema soovitas kontrollida. Aga mulle tuli meelde, et olen juba kontrollinud ja seal neid ei ole.

Üks koer kartis teisi koeri. Ta ütles, et talle meeldiks rohkem tsiteerida. Tsiteerimise all mõtles ta haukumist. Lugesin sellest ühest lasteraamatust. Raamatu peategelane oli kurg. Lisaks põhitekstile olid raamatus lõpus fragmendid muude tegelastega. Suur osa raamatust oli tuttav, mis tähendas, et olin seda kunagi juba lugenud. Tuli meelde, et see juhtus ükskord Ustavi pool, kui arutasin raamatu sisu isaga. Et lehekülgi oli parasjagu, siis pidi tookord olema tegu üsna pika külaskäiguga. Helina vanaema oli Elin Toona. E. Toona oli kunagi Ernst Ennoga kirju vahetanud. Need kirjad olid toodud ära entsüklopeedia köite lõpus. Võibolla oli neid lühendatud. Kui Enno enam vastuseid ei saanud, saatis ta veel eelviimase kirja aastal 1934 ja viimase 1944. Viimane kiri algas mingi pika häälitsusega. Mina ei kasutanud kirjades kunagi häälitsusi. Enno kirja sisu oli, et ela hästi. E. Toona poeg oli Juhan Viiding ja tütar luuletaja, kes ei olnud Elo Vee, vaid üks kahest Vee sarnasest autorist, kelle nimi mul aga ei tulnud hetkel meelde. Selle naisluuletaja süü tõttu oli meie kirjastusel jäänud avaldamata üks raamat, mille ilmumine oli juba välja kuulutatud. Entsüklopeedias oli ühe märgiga näidatud, et see raamat ei ilmunud. Liis L. oli hakanud raamatuid toimetama. Ema parandas tema toimetatud raamatutes pärast ilmumist pliiatsiga vead ära, et Liisi õpetada. Esimestel kordadel oli olnud palju parandusi, aga nüüd üsna vähe. Mina nii kiiresti ei õppinud. Entsüklopeediast lugesin veel, et nimetatud naisluuletaja on kirjutanud teose isast ja naistest. Sel entsüklopeedialeheküljel oli toodud isa kohta mitu maali, kõigil neil oli teda kujutatud hirmsa, pika ja tugevana. Võibolla ta noorena oligi selline. Helina oli ühe ameeriklasega abielus. Aga Helina ise elas Tallinnas. Ta suhtles oma mehega kirja teel. Nüüd sain aru, et iga kord, kui ta on välismaale kirja saatnud, on ta kirjutanud sellele ameeriklasele. Vahel oli ta neid saatnud Ameerikasse ja vahel Prantsusmaale. Mind pidas Helina ka mingil kombel selle perekonna liikmeks, sest ta oli kirjutanud, et perekonda on toodud palju luuletajaid, kelle hulgas oli nimetatud ka mind. Ameeriklase nimi oli Lucas Coven Doven. Üks neist kolmest nimest kirjutati lühendatult. Nime lugesin vana korteri lähedale jalgteele pargitud laevalt, millele oli maalitud lisaks Ameerika lipp. Minu kohta kasutas Helina sama perekonnanime. Lootsin, et kui isa ja ema seda laeva näevad, ei tule nad selle peale, et sellel nimel midagi minuga pistmist oleks. Ise ma seda neile ei öelnud ja Helinaga ma ka neil teemadel ei rääkinud, sest ma olin rahulik inimene.

Ostsin ruudu

Ma ei olnud inglise keeles uusi sõnu välja kirjutanud ega järgi vaadanud, aga lootsin pisut, et saan sõnad järgi vaadata vastamise ajal sõnaraamatust. Mängisime ühte mängu. Selles oli ruudustik nagu malelaual ja igal ruudul esitati erinev küsimus. Ruute sai ära osta, nii et ostetud ruudul oleks enda olukord kindel. Ostsin esialgu ühe ruudu. Kui oleks palju ostnud, oleks mul mängus raha otsa lõppenud. Mäest voolas alla sulamisvee kosk. Näitasin Klausile ühte ingliskeelset lauset, mis oli selle kohta kirjutatud. Lause tundus olevat üsna ropp, aga täpselt ei saanud aru. Tegelikult olin selle ise kirjutanud.

Olin töötanud kolme töövihiku käsikirjaga. Nüüd need ilmusid kõik korraga. Ühe töövihiku jaoks olin valmistanud ette sõnalise teksti, aga lõpptoimetaja oli selle asendanud ainult numbrite ja muude sümbolitega. Sellest oli natuke kahju, sest sõnalist teksti lugedes oleks töövihikust kiiresti ülevaate saanud. Ühes töövihikus oli tekst Saaremaa kohta. Imestasin, et ühegi teise maakonna kohta ei ole. Aga siis sain aru, et Saaremaa on sees sellepärast, et see oli omaette rüütelkond. Üks seadus oli kehtestatud Eestimaal ja Saaremaal, aga mitte ülejäänud Liivimaal. Mulle teatati, et ma ei saa enam kirjastuselt töid. Kell oli liiga palju, et täna uut töökohta otsima hakata. Ühe asutuse heaks oli mul veel üks töö pooleli. Üks mees hakkas koos ühe noore naisega koju minema. Ema ütles, et kui seda naist ei oleks, siis ta läheks ise koos selle mehega. Mees vastas, et kui ema ja see naine mõlemad kaasa tulevad, siis ta läheb neist poolel teel lahku ja lõpetab kõndimise üksi.

Eesmärk ei täitunud

Täna mängiti 1938. a. peetud AVRO turniiri mälestusturniiri. Avakõnes ütles A. Marksoo, et esimese mälestusturniiri korraldas Tartu maleklubi 1978. a. ja neid on sellest peale toimunud iga aasta. Võibolla ümmarguse aastapäeva tõttu oli mängijaid täna tervelt 98. Mõtlemisaeg oli traditsiooniliselt 15 minutit. Tulin ära enne autasustamist, aga kui ma ei eksi, siis oli esikolmik Kanep, Kunitsõn ja Lauk.

Et mul oli üleeile üsna hea vorm ja ka eile valmistusin, siis võtsin eesmärgiks saada 5 punkti 9 võimalikust, mis olnuks 0,5 punkti selle võistluse rekordist rohkem. Aga sain siiski vaid 4 punkti ja 68. koha. Turniirieelne paigutus oli 55.

Esimeses voorus mängisin Volodiniga. Katsetasin uut avanguvarianti, milleks eile valmistusin. Eriti head seisu ma ei saanud, etturid hakkasid järjest kukkuma ja kaotasin. Teises voorus mängisin ühe noore vastasega. Läksin sama värvi odade lõppmängu, kus minu etturid olid õiget ja vastase omad vale värvi väljadel. Kui vastane oleks kinni lükanud ka liputiiva, oleks ta saanud vist viigi. Aga selle asemel ta vahetas ühe paari ettureid, mille järel võitsin. Kolmandas voorus oli kõige olulisem mäng. Mul olid Reimaa vastu mustad, jõudsime lõppmängu, kus kummalgi oli vanker ja kaks etturit. Mõtlemisaega oli mõlemal järel minut. Siis aga alustas vastane aja peale mängimist ja tema käsi liikus oluliselt kiiremini. Ma ise ei hakanud viiki pakkumagi ega kutsunud kohtunikku. Kiirustades tegin veel vea ja kaotasin ka seisuga. Järgmistes voorudes olid mul ainult madalama reitinguga vastased. Neljandas tuli vastu Põlendik, kelle vastu sain avangus veidi parema seisu. Arvasin, et võidan etturi, aga jätsin hoopis lipu ette ja kaotasin. Viiendas voorus mängisin järgmise naisvastasega, püüdsin minna lippu, aga jäin etturist ilma ja kaotasin. Säilis väike lootus siiski 5 punkti täis saada. Kuuendas voorus sain noore vastase. Ta nõrgestas oma kuningaesist, mispeale võitsin matirünnakuga. Seitsmendas voorus mängisin A. Liivaga. Jõudsin enametturiga lipulõppmängu, vahetasime lipud välja ja uue lipu pealepanekut ei saanud takistada. Kaheksandas voorus sain otsustava kaotuse, minnes lööma lipuga ohtlikku etturit, mille tagajärjel jäi vankrile ette oda, sest sidumise tõttu ettur seda ei kaitsnud. Oda jäi ette väljal g3, mis võis olla põhjustatud sellest, et oli kitsas ja naaberlaua kell kattis osaliselt h-liini. Püüdsin veel luua teravusi, aga kaotusest enam ei pääsenud. Üheksandas voorus jälle võitsin, võites kõigepealt etturi, seejärel vist vankri ja lõpuks pannes oda, vankri ja vastase etturite abil peale päästmatu matiähvarduse.

Kissell sipelgatele

Märkasin isa toas, et olin pappkarbile vaatamiseks välja jätnud oma pildi. Sellel olid väga ilusad mitme peaga inimesed. Aga targem oli pilt ära koristada, sest isa selles kindlasti midagi ilusat ei näinud, vaid vaatas hoopis, et ma ei oska joonistada. Leidsin teisigi enda joonistusi. Põrandalt leidsin isa kirjutusvahendi, mille koht oli laua peal, kuhu ma ta tagasi panin. Isa ei olnud selle puudumist vist veel märganud, sest tal oli teisi kirjutusvahendeid ka. Tänaval nägin Hennu ja Toomast kaklemas. Mulle tundus süüdlane rohkem Henn. Aga seda ma otsustasin vist näo järgi, mis võib olla petlik. Viisin nad ühe maja juurde ja juhatasin, et nad läheksid trepikotta sisse ja laseksid ühe ukse taga kella, selle taga elab politseinik, kes karistab. Taldriku peal oli sipelgapesa, milles olid suured sipelgad. Soovitasin isal panna taldrikule kisselli, et vaadata, kas sipelgad seda söövad. Ütlesin, et palju pole vaja panna. Isa pani natuke rohkem kui ma olin soovinud. Kartsin, et nüüd võivad sipelgad uppuda. Aga nad hakkasid kisselli sees ujuma ja seda imema, nii et hakkasid tagant paisuma. Enamus sipelgaid kisselliga kokku ei puutunud. Üks sipelgas läks kisselli sees juba tagant paisunud sipelgat imema. Kolmas sipelgas ajas imeja ära, et ise imeda. Vaatasin kodus Kerese fotode ja partiide kogu. Nüüd sain aru, et pealkirjas on fotod sellepärast ettepoole pandud, et fotod paiknevadki raamatus eespool. Seni oli mulle pealkiri imelik tundunud, sest põhiosa raamatust on siiski partiid. Ühelt fotoseerialt oli näha, et Kerese käsi oli parajasti halvatud, aga ta oli sellegipoolest rõõmus. Need fotod olid tehtud Tartus. Olin selle kohta kunagi paberile välja kirjutanud, et see on sama Keres. Nüüd ei mäletanud ma enam, miks ma seda paberile kirjutanud olin, võibolla olin unenägusid välja mõelnud.

Teine koht

Täna oli minu jaoks aasta paremuselt teine malevõistlus, millega lõppes elu parimale tulemusele järgnenud nädalaid kestnud miinustesolek. Osavõtjaid oli täna 10, mõtlemisaeg 13 minutit. Esimeseks tuli 7 punktiga Seljodkin, mina olin 6,5 punktiga teine, Tätte sama punktide arvuga kolmas. Auhinnaks valis võitja teekarbi, mina šokolaaditahvli ja kolmandale kohale jäi kaks kohvipakki. Naiste auhinna andis kohtunik Volpertile, see koosnes vist ühest kohvipakist, aga Volpert loovutas auhinna omavahelise mängu võitnud Põvvatile.

Esimeses voorus viigistasin Volpertiga, teises võitsin Tättet, kolmandas Puisi, neljanda Põvvatit, viiendas viigistasin Kääbiga, kuuendas kaotasin Seljodkinile, seitsmendas võitsin Liivat, kaheksandas viigistasin Ojastega, üheksandas võitsin Padrikut. Kahes mängus lasin võidu käest - Kääbi vastu tegin vea etturilõppmängus, mistõttu ma ei saanud enam lippu; Ojaste vastu lõppmängus vanker kuninga vastu ei jätkunud mul mõtlemisaega. Esikoha suhtes otsustavaks osutunud mängus Seljodkiniga olid mul mustad ja Seljodkin üllatas ratsukahinguga.

200 tähtsaimat isikut

Üks tüdruk oli käinud välismaal malevõistlustel. Nüüd andis ta ülevaate, et Eesti võistkonna liikmed võitsid vastaseid eeskätt ajaga. Mõtlesin, et kui mina oleks neil võistlustel käinud, oleksin ka kõige tugevamat vastast ajaga võitnud. Sellel tüdrukul oli kaks kirjadega pluusi. Näitasin, et mul on ka üks kirjadega pluus. Koolis oli ühe klassivenna kohta räägitud, et tal on surmahaigus. Aga tema käitumine ei olnud muutunud, ta oli endiselt rahulik ja ei paistnud surma kartvat. Teisel klassivennal oli silm vigastatud. Ta rääkis, et käis arsti juures, arst oli tahtnud tal silma eemaldada, aga jõudnud järeldusele, et seda ei saa teha. Silma eemaldada taheti sellepärast, et see ajas mäda välja. Klassis algasid valimised. Hääletati isa kandidatuuri. Vaatasin hoolega, kes ei hääleta poolt. Enamus andis poolthääle. Kui hääletamine läbi oli, küsis üks osalenu, et milleks hääletada Miina Härma kandidatuuri, kui ta on surnud. Tuli meelde tuletada, et ei hääletatudki Miina Härmat. Kodus kuulsin, kuidas üks sugulane rääkis, et tahab ajalugu õppima minna. Ta küsis, et kui suguvõsas on olemas juba arstist ajaloolane ja mitme muu elukutsega kombineeritud ajaloolased, miks ei või temast samuti saada ajaloolast. Ta tahtis ka avaldada raamatut. Seni oli kõigi sugulaste raamatud välja antud, nii et raske oli keelduda temagi puhul. Aga tema käsikiri oli halvem. Võibolla tuli talle öelda, et teenigu raha ja andku raamat oma kulul välja. Üks inimene rääkis, et ta on avaldanud raamatud Eesti 200 kõige tähtsama tegelase kohta. Raamatut minu kohta nende hulgas ei olnud. Olin solvunud, et mind ei loetud 200 tähtsaima isiku hulka. Läksin maleturniirile. Seal katkestas suur osa osavõtjaid enne esimest vooru. Nad pidid seetõttu järgnevalt kogu aeg omavahel kokku minema, nii et neile märgitakse kõigi mängude tulemuseks viik. Ütlesin ühele mehele, et sellel turniiril võiduprotsendiga 50 esimesse poolde ei tule. Mees noogutas.

Kas Berliin oli pealinn?

Ütlesin, et ma ei tea, kas sõdadevahelisel ajal Berliin üldse oli Saksamaa pealinn. Seda ei teadnud ma sellepärast, et Berliin asus Saksamaa lääneosas ja pärast Esimest maailmasõda anti osa läänepoolsetest aladest Prantsusmaa kontrolli alla. Nüüd hakkas teisi toas viibijaid ka see küsimus huvitama. Nad jäid vastust ootama, aga keegi selle teadasaamiseks midagi ette ei võtnud. Lõpuks küsis isa pahaselt, et kas Berliin siis oli pealinn. Vastust oodati kõige rohkem minult, sest mina olin ajaloolane. Aga ma ütlesin, et ma ei pea teistele informatsiooni otsima. Mul oli käes atlas ja vaatasin siiski sealt järgi. Kaardile oli märgitud, et osad Berliini linnaosad olid võitjate kontrolli all, aga osad mitte. Selle põhjal andsin vastuse, et Berliin siiski oli pealinn. Aga ma ei olnud kindel, sest tegemist ei olnud ajaloo atlasega. Ühele kaardile oli märgitud, et kuigi Saksamaa kaotas ka Teise maailmasõja, anti talle pärast selle lõppu tagasi Berliin ja Reinimaa. Idapoolsed alad oli talt seevastu ära võetud. Ütlesin, et tuleb välja, et Saksamaa nihutati pärast Teist maailmasõda sama moodi läände nagu Poolagi. Aga siis oli keelatud Berliini pealinnaks kuulutada, vaid pealinn oli Bonn. Võibolla kehtis Berliini suhtes samasugune keeld ka maailmasõdade vahel. Vaatasin sõja kaarti. Sellele olid märgitud vägede liikumist tähistavad nooled. Hakkasin nooli joonlauaga ühest kaardi servast teiseni viivateks sirgeteks pikendama. Kõik nooled ei olnud sirged, nii tuli valida, millise lõigu alusel sirge tõmmata. Üle Eesti viis nool, mida mööda olid Euroopasse lennanud Venemaa sõjalennukid. Sõja algul oli arvatud, et need lennukid ei ole Eestile ohtlikud. Venemaa lennukid olid lennanud Põhja-Aafrikasse Saksamaale appi. Sõja jätkudes oli Venemaa ühinenud lääneriikidega Saksamaa vastu. Saksamaa oli sõja kaotanud, aga Venemaa tema esialgse toetamise eest karistada ei saanud. Äsja lõppenud sõda oli kulgenud täpselt Teise maailmasõja stsenaariumi järgi - Venemaa oli kõigepealt meelitanud Saksamaa lääneriike ründama ja siis rünnanud ise Saksamaad. Ütlesin, et ma ei saa sellist sõda nimetada Kolmandaks maailmasõjaks, vaid seda tuleb nimetada teiseks Teiseks maailmasõjaks. Võtsin raadio ja kuulasin sealt eestikeelset jaama lühilainealalt, kuhu isa oli nupu jätnud. Ma ei teadnud, mis jaam see on. Võibolla "Ameerika Hääl". Tuppa tuli üks hiir. Ütlesin, et see on võitjariikide maruhiir. Aga selgus, et see ei olnud siiski marutõbine hiir, vaid komm, mille ema ära sõi.

Varem avaldati klassikuid

Lugesin "Postimeest". Seal oli avaldatud kellegi luuletusi. Märkasin, et ühes luuletuses esinevad isa ees- ja perekonnanimi ning minu eesnimi. Teised ei olnud seda vist veel märganud. Aga mina lugesin nüüd selle luuletuse läbi. See algas sellest, et varem avaldati klassikuid, keda oli rida nimepidi üles loetud, isa luuletusi on autor ka lugenud, aga nüüd avaldati minu "Maailmakord". Mõtlesin, et kuigi luuletuse autor on minu suhtes kriitiline, on sellega üks arvustus minu raamatu kohta juures. Luuletuses oli öeldud, et ma ei ole parem kui Hitler ja Stalin, seega on isa "Vene venna" käes vangis. Mõtlesin, et see, mida autor minu kurjuseks peab, on tegelikult minu halb enesetunne raamatu kirjutamise ajal. Luuletuse autor on lugenud suure hilinemisega ainult minu esimest raamatut, aga vahepeal olen veel kaks tükki välja andnud, mis on teistsugused.

Kõndisin päevakeskuse suunas. Selle arhitektuur oli muutunud ja ta nägi nüüd välja nagu tondiloss. Aga läksin ikkagi sisse. Sees mängiti endistviisi malet. Seal käisid mängimas ka neli Tallinna kirjanikku. Ühele neist kaotasin alati, teisega tegin alati viigi, kahte vahel võitsin, aga vahel tegin nendega viigi. Minu tulemustele mõjus halvasti see, et tugevamale vastasele kaotasin alati, aga nõrgemaid alati ei võitnud. Jooksime üle Toomemäe. Algul mina juhtisin, aga siis läks kaks jooksjat minust mööda. Pingutasin kõigest jõust, et neist omakorda mööduda, aga ei jõudnud lähemale. Vaatasin, et jookseksin täpselt teise jooksja selja taga. Kuigi vahe meie vahel oli üsna suur, oli ikkagi võimalik mingil määral tuules joosta.

Surmajärgselt või sünnieelselt

Kui Rooma riik muutus vabariigist keisririigiks, hakati keisreid pärast surma jumalateks kuulutama. Umbes samal ajal sündis Jeesus. Tema sündi kuulutati ette, seega usuti tema jumalikku päritolu juba enne sündimist. Hiljem sai Jeesuse rajatud usk Roomas riigiusuks. Et see oli usk ainujumalasse, ei saanud enam keisreid jumalateks kuulutada. Aga riigi järjepidevus ei katkenud. Aega ei arvestata küll enam Rooma linna asutamisest, vaid Jeesuse sünnist alates.

Üks ansambli liige oli minu vanune

Sõitsime autoga. Auto sõitis järve ja jälitav auto samuti. Ma ei teadnud, kust teati ette, et autod pinnal püsivad. Seda võis loogiliselt arvata, et kummid ei lase põhja vajuda. Aga oleks võinud ka arvata, et uksepraost imbub vesi sisse. Ühe inimese kohta räägiti, et ta võttis omaks dialektika põhimõtte, aga lisas sellele rahvusluse. Tulviste rääkis, et Lätis peeti rahvahulgale kõnet ja neerude mainimisel hakkas rahvas skandeerima: "Neeru, neeru!" See läks üle "Nehru, Nehru!" skandeerimiseks. Seletasin Pillele, et sellega tahtsid lätlased öelda, et nad tahavad iseseisvust tagasi, sest Nehru oli iseseisvusaegne tegelane. Siis tuli mulle meelde, et Lätis ei olnudki Nehru, vaid Niedra. Nii et jutt jäi ikkagi segaseks.

Vaatasin Helina blogisid. Ta tegi neis parajasti muudatusi ja taastas ka need blogid, mille oli vahepeal ära kustutanud. Ühest blogist sain teada, et Helina kuulub ühte ansamblisse. Ansambli nimi oli "Helika". Arvatavasti ei olnud see nimi pandud Helina järgi, vaid Helina oli kutsutud ansambli liikmeks selleks, et liikmete hulgas oleks keegi, kelle nimi sarnaneks ansambli nimele. Enamus ansambli liikmeid olid naissoost, aga kaks olid meessoost. Üks neist oli minu vanune. Tema oli ansambli kõige vanem liige. Helina ja Klaus pidid hakkama käima samas koolis. Helina läks sinna kooli sellepärast, et seal olid väiksemad maksud. Aga nüüd teatati, et makse seal siiski ei alandata, et oleks mugavam arvutada. Pidin hakkama varsti koju sõitma, aga enne tahtsin Helinalt küsida, kas nende ansambel Tartusse ka esinema tuleb.

Olin toidupoes. Ema oli kodus sedelile valmis kirjutanud, mida osta tuleb, aga ma polnud seda kaasa võtnud. Panin korvi õunu, kuigi kodus oli neid ka. Aga võtsin juurde ainult viis õuna. Vaatasin, et nad oleks samast sordist, et müüja ei peaks eri sortide hindu eraldi arvutama. Võtsin kartulisalatit, kuigi seda pidi seoses külaliste saabumisega täna kodus ka tehtama. Kindlasti ostsin ma vähem asju kui ema oli soovinud. Kartulisalati sõin enne poest väljumist ära. Kui see söödud sai, jäi korv vabaks. Selgus, et korvijärjekorras ootas juba neli inimest. Aga minust vabaks jäänud korvi võtma nad ei kiirustanud, sest selle põhi oli kartulisalatiga koos. Olin tõstnud salati otse korvipõhja, kuigi oleks pidanud panema kilekotti. Ka õunad tulnuks panna kilekotti, millega oleks saanud nad koos kaalule tõsta. Hakkasin otsima, kas saab millegagi korvipõhja puhastada. Leidsin riiuli otsast pabereid, millega oleks võinud pühkida. Aga ühtegi paberit ma võtma ei hakanud, sest neile oli kõigile midagi peale kirjutatud. Need olid inimeste poest vaja minevate asjade sedelid, mille nad olid maha pillanud ja mille müüjad olid üles korjanud ja riiuli otsa tõstnud. Need olid sinna kogunenud aastate jooksul, sest mõnel oli juba üsna vana aastaarv peal. Läksin poest välja. Tahtsin kohe uuesti siseneda, aga pidin ootama, sest välja kõndis pikk rivi kommuniste. Kommunistid olid täna siin poes riigipöörde teinud. Nüüd tegid nad päeva jooksul juba teise riigipöörde, millega kukutasid kommunismi ise, et Eesti Vabariik taastada. Selleks võtsid nad seinalt oma sümboolika maha. Tahtsin lauast mööda kõndida, aga olin sunnitud vastu tulevale inimesele ütlema, et siit poolt vist ikka ei mahu. Läksin teiselt poolt lauda.

Kelleks keegi muutub

Lugu doktor Jekyllist ja mister Hyde’ist sarnaneb väga lugudele libahundist. Selle vahega, et nimetatud teoses ei muututud hundiks, vaid teiseks inimeseks. Öeldakse, et inimene on inimesele hunt. Sõna "hunt" esineb ka erinevate herilaseliikide nimetustes. Tean raamatuid, kus on juttu sipelgate või mesilaste elust, aga mul ei tule meelde ühtegi, kus peategelasteks oleksid herilased või vapsikud. Naljanurk "Herilane" oli küll olemas. Ja ühes minu unenäos tegutses selle nimega korporatsioon, mille järgi ma panin unenäole pealkirja. Juba kõige esimesele unenäole, mis ma tervikuna üles kirjutasin, panin pealkirja. Võrgus on see unenägu olemas ilma pealkirjata. Kui ma veel terviklikke unenägusid üles kirjutanud ei olnud, märkisin juba üles nende pealkirju ja tegin tabeli unenägude liigitamiseks.

Värvide nõuded

Koolis ronis üks poiss ühe seadeldise otsa ja sulas seal ära. See tuli sellest, et tal oli liiga väike hirmutunne. Aga mõtlesin, et süüdi võin olla ka mina, sest ma püian asjadele mõistusega läheneda, hakkan mõtlema võimalikele ohtudele ja nii muutuvad ohud tõelisuseks.

Liikusin ühes madalas majas, püüdes jälitajate käest pääseda. Selles majas tuli iga värvi puhul teha erinevat asja. Ühe värvi toas tuli roomata 20 korda edasi-tagasi. Tegin seda.

Lugesin inglise-eesti sõnaraamatut. Märkasin, et olen sellega arvatust palju rohkem edasi jõudnud. Olin juba mitme erineva algustähega sõnad läbi lugenud. See tuli sellest, et viimati loetud tähtedega oli vähem sõnu kui sellega, millest ma alustasin. Aga viimasel ajal polnud mulle enam ükski sõna meelde jäänud.

Mängisin Klausi ja Tõnuga korvpalli. Tõnu oli minu poolel, Klaus üksinda vastu. Korve viskasin peamiselt mina. Klaus ei saanud vastu, sest tal olid käed lühemad, kuigi ta pingutas. Tõnu eriti ei mänginud, vaid tegi platsil aeg-ajalt kummalisi trikke. Ükskord oli Klaus mind võitnud 21:19. Järgmiseks päevaks oli ta leiutanud uue võtte, millega võitis 20:5. Nüüd ta seda võtet enam ei kasutanud. Lõpetasime mängu. Pall kukkus alla saali ja sellele tuli järele ronida.

Oli inglise keele tund. Õpetaja küsis uuesti õppetükki, mida oli juba mitu tundi tagasi kodus lugeda tulnud, aga mida mina polnud siiamaani vaadanud. Kui õpetaja oleks küsinud näha minu sõnadevihikut, oleksin saanud öelda, et ma ei kirjutagi sõnu välja. Aga kui ta oleks mind vastama kutsunud, oleks välja tulnud, et mul on õppimata. Siis oleksin saanud ühe. Esimesena kutsuti vastama Peep. Talt küsiti lugemise asemel jutustamist. Jutustamist polnudki kodus õppida antud, aga õpetaja arvas, et mida on juba loetud, seda peab natuke ka jutustada oskama. Ootasin hirmuga, ega mind ei küsita. Mõtlesin, et kui küsitakse, siis ütlen, et mulle võib kohe kahe sisse kirjutada. Järgmisena kutsutigi vastama mind. Ma ei läinud, vaid teesklesin nagu magaksin, ja pooleldi magasingi. Mind püüti äratada, aga ma ei reageerinud. Sellest võidi siiski aru saama hakata, et ma päriselt ei maga, sest magamise korral oleksid pidanud numbrid lõtvuma. Pärast olime bioloogia klassis. Tekkis paanika, sest öeldi, et koolimajas on gaasi. Hakati trepist alla jooksma. Mina ei jooksnud, sest ma ei tahtnud trügida ega gaasi sisse sattuda. Koridoris kõndis direktor, automaat käes. Ta nõudis sellega ähvardades, et õpilased klassidesse tagasi läheks. Mõtlesin, et peidan ennast direktori eest neljandale korrusele, sest sinna ta arvatavasti ei tule.

Linnud tuule küüsis

Tuul puhub nii kõvasti, et lind kukub oksalt maha ja saab haiget.
"Miks sa tiibu ei lehvitanud?" küsib teine lind.
"Aga miks sina ei kukkunud?" küsib kukkunu.
"Mind ei hakka tuul puhumagi, sest ta teab, et ma lehvitaksin tiibu ja ei kukuks ennast vigaseks."
"Aga miks ta seda minu kohta ei arvanud?"
"Ilmselt sa oled ennast varem ka niimoodi maha puhuda lasknud."
"Aga kust ta esimene kord selle peale tuli, et mind puhuda tasub?"
"Ju sa oled siis nii lolli näoga."
"Kas sulle ka minu nägu loll tundub?"
"Seni ei tundunud, aga nüüd ma jätan meelde, et selline nägu on lollidel."
Tõuseb uus tuulehoog, mis puhub ka teise linnu maha. Ta on nii üllatunud, et ei jõua tiibu lehvitama hakata. Varem kukkunud lind tahab talt kukkumisele kommentaari küsida, aga loobub, kui näeb, et teine lind on surnud. Surnuks kukkunud lind maetakse maha ja ellujäänu pannakse kipsi.

Kaks tabelit

Lõppenud tugevate mängijate maleturniiri kohta oli kaks tabelit, milles paremusjärjestust oli arvestatud erinevalt. Üks naismängija oli ühes tabelis oluliselt kõrgemal kui teises. Ütlesin, et see tuleb sellest, et ta tegi viike. Küsiti, kellega ta viike tegi. Vastasin, et peaaegu kõigiga. Ühes tabelis anti võidu eest kolm punkti ja viigi eest üks, aga võimalik oli seal saada ka ainult pool punkti. Viimane kehtis vist siis, kui meesmängija naismängijale punkte ette andis. Me lõpetasime ülikooli. Küsisin Tristanilt, kellel on kõige kõrgem keskmine hinne. Lootsin, et kuigi mul võeti lõputöö hinnet alla, tuleb mul muude hinnete pealt teistest kõrgem keskmine, nii et saan ikkagi magistrantuuri. Aga Tristan ütles, et kõrgeim keskmine on hoopis temal. See olevat tal 10,2. Vaidlesin vastu, et nii kõrge pole võimalik, kui kehtib 10 palli süsteem. Tristan kritiseeris seda, kuidas ma lõputööd kirjutasin. Ei tohtivat teha nii, et vaatan kasutatavate raamatute igalt leheküljelt, kas on millelegi viidata. Hakati kätte andma lõputunnistusi. Kõigepealt anti neile, kes olid läbinud viimasel aastal 4 semestri asemel 3, nii et pidid üheks aastaks veel kooli jääma. Minu nimi jäeti vahele. Aga see tähendas tegelikult, et minu nimi pidi tulema 4 semestri lõpetajate hulgas. Hakatigi neid lugema. Ootasin oma järjekorda teki all lamades. Mõtlesin, et ma ei saa tegelikult minna saali ette pidžaama väel, ma pean kutsuma, et õpetaja tunnistusega ise minu juurde tuleks. Kui loeti ette minu nimi, siis ärkasin.

Mõtlesin korduvalt ümber

Täna toimus konverents, kus esimesel poolel räägiti ühest 19. sajandi tegelasest ja teisel poolel minu vanaisast. Algul mõtlesin minna kohale alguseks, siis mõtlesin ümber, et lähen teiseks pooleks, lõpuks ei läinud üldse. Aga üritus tuli koju kätte, sest seal osalenud sugulased tulid külla. Rääkisime siiski põhiliselt muudel teemadel. Lõpuks tellisid nad takso ja sõitsid minema. Takso tellimise ajal ei olnud nad veel riidesse panema hakanud ja kõik kohe taksole helistamist ei märganud. Andsin neile kaasa ühe raamatu. Muidu oleks võinud anda kaks, aga nii palju mul neid järel ei olnud. Hiljuti määrati mulle toetus uue raamatu väljaandmiseks. Raamat siiski nii pea ei ilmu, sest saadud summa on väike ja kirjastus tahab küsida mujalt juurde trükikulude katteks. Minu varasemad raamatud on ilmunud ilma toetuseta. Sellest on juttu ka minu kolmandas raamatus. Suurem osa kolmanda raamatu sisust on tegelikult siin blogis olemas, aga suurem osa blogi sisust ei ole selle raamatu sisu. Blogis ilmunud luuletuste põhjal olen koostanud võrguluulekogusid. Viimasel ajal on blogi külastanud lugejad, keda on huvitanud ainult maleteemalised sissekanded. Võibolla neid huvitaks ka muu, kui nad teaks, et ka unenägudes on malest juttu. Täna ma malet mängimas ei käinud, sest mõtlesin algul minna sinna konverentsile, kuhu tegelikult ei läinud. Homme on ka üks maleüritus, kuhu mind on kutsutud. On veel aega mõelda, kas sinna minna või mitte. Aga ma pole minekuks ettevalmistusi teinud. Muidu olen täna malega tegelenud küll. Vaatasin tervelt kahte maleraamatut. Üks oli Karpovi-Kasparovi MM matši teemaline, teine Heueri maleajalugu. Kui võeti kasutusele praegused malereeglid, olevat algul mängitud nõrgemini sellepärast, et oldi veel vanadest reeglitest tuleneva õpetuse mõju all. Seega võivad teadmised vahel olla kahjulikud. Või see pole siiski selle näitega tõestatud, sest ei tea, kuidas oleks mängitud siis, kui uued reeglid oleksid tekkinud tühjale kohale. Minu blogi eelkäijateks on suur hulk minu muid kirjutisi, millest osad on muudel võrgulehekülgedel ja osad paberitel, mida ma pole kunagi kellelegi näidanud. Osad on juba hävinud. Minu vanaisa kirjutas ajalooraamatuid. Malet mängis ta ka, aga tema avangurepertuaar oli minu omast erinev. Palju ma sellest ei tea, aga nii palju küll, et ta mängis kuningagambiiti, mida mina pole harrastanud.

Sissekannete temperatuur

Vaatasime vanaaegsete teede kaarti. Öeldi, et linnade vaheline liiklus oli kaks korda tihedam kui maa-asulate vaheline. Seejuures oli aga linnade rahvaarv palju väiksem kui maaelanike arv. Läksime tuumavarjendisse. See oli nii suur, et sinna mahtus terve omaette riik. Loodi Kesk-Euroopa Liit. See tegi mul tuju paremaks, aga mõtlesin, et tegelikult ma peaksin olema ka Kesk-Euroopa Liidu vastu, kui olen Euroopa Liidu vastu. Kesk-Euroopa Liitu astus ka USA. Mulle öeldi, et mulle peaks selle liidu loomine meeldima, sest ma olen kirjutanud, et USA sõjas Kesk-Euroopat ei kaitse. Vaenlane tungis meile peale. Ei teatud, mida teha. Üks ettepanek oli, et hüppame kõik ühte hunnikusse.

Toomas joonistas pilte. Ütlesin, et need on samasugused nagu minu pildid, sest neil läheb ka üks olend teiseks üle. Meie pere oli omaette koolkond. Tooma pildil oli justkui ühte liiki lamav olend, aga juhtisin tähelepanu, et sellel on ühtlasi kuke hari. Täpsustati, et kana hari. Juhtisin tähelepanu, et tal on ka kuke saba. Küsiti venelaste arvamust, kas neile meeldib rohkem Eesti või Venemaa. Eesti oli minu tuba, Venemaa oli suurem. Üks venelane, kes oli olnud Riigikogu liige, ütles, et talle meeldib rohkem Eesti, sest talle meeldib kultuur. Teine venelane ütles, et kui on kuur, siis ei ole kultuuri. Sellega ta tahtis öelda, et Eesti on liiga väike. Kolmas venelane avaldas arvamust, et kuigi Venemaa kultuur on vanem, on Eesti kultuur intensiivsem. Üks venelane võttis minu kapist välja kommid, mida polnud mitu aastat söödud. Jagasin igaühele ühe kommi, endale võtsin kaks. Need veel kõlbasid.

Minu blogisse tuldi Hiina arvutist, otsides märksõna "olümpiamängud". Otsija võis olla Hiina valitsuse esindaja, aga võis olla ka mõni Hiinas viibiv eestlane. Mõtlesin, et blogisissekanded võiksid olla erineva temperatuuriga, et anda edasi, kui sissekanne on mõeldud välja külma duši all. Aga arvatavasti ei tuleks temperatuuride edastamisest midagi välja, sest lugeja arvuti muudaks temperatuuri teiseks. Olin saatnud Helinale e-mailiga materjale, mis ei olnud minu enda kirjutatud. Vastuseks saatis Helina samuti ühe materjali, mida ta ise polnud kirjutanud. Võtsin vanaisa riiulist raamatuid. Riiul hakkas kõikuma. Kartsin, et see võib kukkuda Helinale otsa. Ohu kõrvaldamiseks soovitati, et vanaisa paberid võiks anda arhiivi. Vastasin, et need on juba arhiivi antud. Aga vastu ei võetud kõike. Võiks anda sinna täiendavaid materjale, sest arhiivitöötaja, kes neid eelmisel korral vastu võttis, ei osanud võibolla kõike piisavalt hinnata. Arhiivi võiks anda ka need paberid, kuhu vanaisa on teinud märkmeid teiste arhiivimaterjalide kohta. Vaatasin kodus aknast välja. Nägin jalutamas kahte nii suurt koera, kes tundusid mulle elevandi suurused. Nad veel purelesid omavahel.