Koer tahtis tsiteerida

Meile oli jõuludeks kingitud palju raamatuid. Ka mina olin saanud suure paki. Nüüd tahtsin neid lugema hakata, aga ei mäletanud, millised on minu omad. Küsisin teistelt, aga nemad ka ei mäletanud. Ütlesin, et ma ei saa lugeda raamatut, millest ma ei tea, kas see on minu või mõne venna oma. Loogiliselt oleks võinud arvata, et minu omad on ajaloo raamatud. Aga sellist järeldust ei saanud siiski teha, sest teisi huvitas ka ajalugu. Ütlesin, et võibolla on minu raamatud kapis. Ema soovitas kontrollida. Aga mulle tuli meelde, et olen juba kontrollinud ja seal neid ei ole.

Üks koer kartis teisi koeri. Ta ütles, et talle meeldiks rohkem tsiteerida. Tsiteerimise all mõtles ta haukumist. Lugesin sellest ühest lasteraamatust. Raamatu peategelane oli kurg. Lisaks põhitekstile olid raamatus lõpus fragmendid muude tegelastega. Suur osa raamatust oli tuttav, mis tähendas, et olin seda kunagi juba lugenud. Tuli meelde, et see juhtus ükskord Ustavi pool, kui arutasin raamatu sisu isaga. Et lehekülgi oli parasjagu, siis pidi tookord olema tegu üsna pika külaskäiguga. Helina vanaema oli Elin Toona. E. Toona oli kunagi Ernst Ennoga kirju vahetanud. Need kirjad olid toodud ära entsüklopeedia köite lõpus. Võibolla oli neid lühendatud. Kui Enno enam vastuseid ei saanud, saatis ta veel eelviimase kirja aastal 1934 ja viimase 1944. Viimane kiri algas mingi pika häälitsusega. Mina ei kasutanud kirjades kunagi häälitsusi. Enno kirja sisu oli, et ela hästi. E. Toona poeg oli Juhan Viiding ja tütar luuletaja, kes ei olnud Elo Vee, vaid üks kahest Vee sarnasest autorist, kelle nimi mul aga ei tulnud hetkel meelde. Selle naisluuletaja süü tõttu oli meie kirjastusel jäänud avaldamata üks raamat, mille ilmumine oli juba välja kuulutatud. Entsüklopeedias oli ühe märgiga näidatud, et see raamat ei ilmunud. Liis L. oli hakanud raamatuid toimetama. Ema parandas tema toimetatud raamatutes pärast ilmumist pliiatsiga vead ära, et Liisi õpetada. Esimestel kordadel oli olnud palju parandusi, aga nüüd üsna vähe. Mina nii kiiresti ei õppinud. Entsüklopeediast lugesin veel, et nimetatud naisluuletaja on kirjutanud teose isast ja naistest. Sel entsüklopeedialeheküljel oli toodud isa kohta mitu maali, kõigil neil oli teda kujutatud hirmsa, pika ja tugevana. Võibolla ta noorena oligi selline. Helina oli ühe ameeriklasega abielus. Aga Helina ise elas Tallinnas. Ta suhtles oma mehega kirja teel. Nüüd sain aru, et iga kord, kui ta on välismaale kirja saatnud, on ta kirjutanud sellele ameeriklasele. Vahel oli ta neid saatnud Ameerikasse ja vahel Prantsusmaale. Mind pidas Helina ka mingil kombel selle perekonna liikmeks, sest ta oli kirjutanud, et perekonda on toodud palju luuletajaid, kelle hulgas oli nimetatud ka mind. Ameeriklase nimi oli Lucas Coven Doven. Üks neist kolmest nimest kirjutati lühendatult. Nime lugesin vana korteri lähedale jalgteele pargitud laevalt, millele oli maalitud lisaks Ameerika lipp. Minu kohta kasutas Helina sama perekonnanime. Lootsin, et kui isa ja ema seda laeva näevad, ei tule nad selle peale, et sellel nimel midagi minuga pistmist oleks. Ise ma seda neile ei öelnud ja Helinaga ma ka neil teemadel ei rääkinud, sest ma olin rahulik inimene.