Koogi läbiotsimine

Vaatasin entsüklopeediast märksõna poola kirjaniku kohta. Üks eesti kirjanik küsis, kas me saime aru, et selle poola nime all on mõeldud tegelikult teda. Sellest ma polnud aru saanud. Märksõna juures oli toodud üks malepartii. Hakkasime seda vaatama. Mina tõstsin taskumalenuppe ja see mees pidi näitama partiid seinal demonstratsioonlaual. Sellel olid magnetid nõrgaks jäänud, nii et raske oli näidata, aga ühel varasemal korral oli ta ühe partii näitamisega kuidagi hakkama saanud.

Esimese maailmasõja ajal oli üks vangistatud eestlane enesetapu teinud. Teda oli vanglas häiritud ja tal oli süda haige. Kui ta segamise tõttu infarkti sai, siis ta lasi ennast maha, et näidata, et ta sureb protestiks enesetapu tagajärjel, kuigi oleks surnud kohe ka infarkti. Aga võibolla talle ainult tundus, et tal oli infarkt. Tagantjärele oli raske kindlaks teha, kas südame oli purustanud infarkt või kuul. Koogi seest oli leitud selle mehe hüvastijätukiri. Nüüd üks ajaloolane lõikus kooki peenikesteks tükkideks, et vaadata, kas leiab sealt senitundmatuid tunnistajate kirju. See juhtus spetsiaalsel uurimisüritusel. Kui üritus läbi sai ja ruumist lahkusin, vaatasin, et ukse taga oli selle ürituse toimumisaeg välja kuulutatud ja teemakohane kirjandus välja pandud. Küsisin, kui palju üritusest ette teatati.

Vaatasin järgmise koolipäeva tunniplaani. Päeva alguses olid reas tunnid nagu kehaline kasvatus, milleks ei tulnud mitte midagi õppida. Terve päeva jooksul oli ainult kaks tundi, milleks tuli õppida. Need olid inglise keel ja kirjandus, mis tulid järjest. Nendeks tuligi alati kõige rohkem õppida. Kirjanduses tuli raamatuid läbi lugeda. Üks tuli lugeda ka järgmiseks tunniks. Ütlesin, et õpetajad võibolla ei arva, et nad palju õppida annaksid, sest nad võivad eeldada, et õpilased on neid raamatuid juba varem lugenud. Ütlesin, et mul pole enamuse koolis õpetatavate ainete õpikut. Vastati, et ma mõtleks, kui raskeks kott läheks, kui igal ainel oma õpik oleks. Kõiki aineid kunagi sama päeva jooksul ei olnud, aga 1. septembril, kui õpikud kätte anti, oleks tulnud kõiki korraga tassida.

Läksin koos vanaemaga Peedul bussi peale, et sõita Tartusse. Vanaema maksis 100-kroonisega ja sai tagasi 10 krooni. Seejärel hakkas ta minult küsima, kas pileti hind on nii palju tõusnud. Paistis, et tegelikult ei olnud, sest minul läks pilet maksma vaid 9 krooni. Seega oli bussijuht petis. Rääkisime, et on jah kuulda olnud, et viimasel ajal on selliseid juhte tekkima hakanud. Vanaema ei saanudki makstud raha eest piletit. Ütlesin, et kui kontroll peale oleks tulnud, siis oleks vanaema veel trahvi ka saanud. Jõudsime Tartusse. Läksime bussist välja ja bussi tagasi, et sõita Peedule. Juht paistis olevat sama. Aga ta oli vuntsid eest võtnud ja mütsi pähe pannud. Välimust oli ta muutnud nähtavasti selleks, et me teda ära ei tunneks. Buss hakkas sõitma vales suunas - ta läks läbi Annelinna. Arvasime, et võibolla ta sõidab Elvasse ringiga läbi Põlva. Nii pikka ringi me teha ei tahtnud. Leidsime, et bussist tuleks väljuda juba esimeses asulas, kus ta peatub. Aga ootamatult peatus ta juba enne Tartust väljumist. Üks mees ütles selle sõidu kohta: "See on test." Mina ja vanaema põgenesime bussist välja.