Tundsin linnu ära

Isa toas istus kirjandusõpetaja. Ta küsis, mis on minu ja isa luule erinevus. Vastasin, et isal on parem rütmitaju. Õpetaja ütles õige. Ta tahtis mulle rütmi õpetada. Andsin näiteks ühe oma luuletuse esimese rea. Kui see oli kirjas, siis tuli meelde, et see ei olegi vist selle luuletuse avarida, vaid "Kalevipoja" ja ühtlasi minu kirjutatud eepose oma. Aga ütlesin, et ridu saab pärast juurde anda. Õpetaja hakkas selle rea juurde rõhumärke kirjutama. Rääkisin, et ma tean küll, et esimene silp on rõhuline ja et edasi tulevad rõhuline ja rõhuta silp vaheldumisi, aga ma ikkagi ei taju seda. Arvasin, et see pole väga suur probleem, sest osad minu luuletuste lugejad samuti ei taju. Õpetaja võttis mul sõrmest kinni. Seejärel näitas ta laua peal olevat raamatut ja ütles, et selle autorit oli kunagi süüdistatud, sest raamatust loeti välja, et ta on oma õpetajaga koos laevaga sõitmas käinud. Isa kohta tuli jutuks, et ta käib palju esinemas ja sõidab palju ringi. Õpetaja ütles, et ei ole selge, kas see tuleb rahapuudusest või vanadusega seotud rahutusest. Vastasin, et raha on isal küll vaja, aga sõitmine võib rahutusest ka tulla. Õpetaja ütles, et ta teab, sest ta on endine naine. Ei olnud selge, mida ta sellega silmas pidas. Rääkisin, et ühel korral tahtis isa Nõo kooli näha, sõitsime seda koos vaatama ja seal ütles isa, et ta tahaks seal esineda, mille järel ta sõitiski sinna varsti uuesti, et esineda.

Ema rääkis, et tema hambaarst on öelnud, et hammaste kohta tuleb igast ajakirjandusväljaandest iga päev ainult halbu uudiseid, mille põhjuseks on, et iga ajaleht on palganud oma hambaarsti. Vastasin, et raviga tegelevad hambaarstid on ise samasugused. Hambaarst oli käskinud emal ühte asja süia. Ema oli selle endale ostnud, aga ei teadnud, kas süia. Soovitasin, et ta ei sööks. Ema hakkas ikkagi sööma. Need asjad olid hiigelsuured. Pille teadis öelda, et need on küpsised. Hambaasrtid ravisid varbaid. Mul oli ühelt varbalt küüs ära tulnud. Nüüd sai varvas muljuda, mille järel ähvardas küljest kukkuda ka küünealune liha.

Olin aidanud emal rohutopsile kaant peale panna. Olin selle selgeks saanud ja veel unenäos üle harjutanud. Nüüd nägin seda lindu, kelle nokas probleem oli, Liivi tänaval. Tundsin ta teiste lindude hulgast ära. Ta jõi parajasti lombist vett. Hakkasin temaga rääkima. Üks vanamees pistis ta endale põue ja tahtis endale jätta. See poiss, kes oli linnuga rääkinud ja tema nokka ravinud, küsis, kas lind ei võiks olla hoopis tema põues.