Minu pühapäevad

"Pühapäev, ilus päev," öeldi ükskord maleklubis. Aga seda öeldi halvustavas tähenduses. Umbes selles tähenduses, et miks ma kaotusseisus alla ei anna, niimoodi lükkub järgmise vooru algus ja seega ka turniiri lõpp edasi. Kui praegu selle aja peale tagasi mõelda, siis tundub, et oligi ilus päev. Aga tol korral see vist nii ilus ei tundunud, sest esiteks oli raske punkte saada ja teiseks veel kriitika otsa.

Nüüd enam pühapäeviti maleklubi ei ole, vaid mängud toimuvad mõni päev varem. Mõnes mõttes on see hea, sest siis saab puhkepäeval rohkem kodus olla. Plaan oli täna ka raamatukokku minna, aga ei tulnud õigel ajal meelde.

Selle aasta pühapäevi rikub veidi see, et pean just nendel päevadel lõunasööki valmistama. Söögi tegemine on töö, siis teeks seda parema meelega tööpäevadel. Aga teised tahavad ka pühapäeviti puhata ja sõidavad maale, nii et kedagi teist eriti süia tegema ei jää. Täna polnud väga vaja teha, sest natuke oli varasemast järel. Aga soendasin siiski ühe portsu kartuleid ja kahele inimesele kanakoivad. Kui söömist alustasin, jõudsid kolmas ja neljas inimene just maalt tagasi ja tahtsid ka süia. Kana sai neile pannile juurde panna, kartuleid ei olnud, nii et nad pidid sööma kiskja lõunat. Soovitati veel, et enne sööki ei tasu küüsi lõigata, siis on parem liha kiskuda.