Õpingute jätkamine

Öeldi, et seni oli üks asi, millel polnud mingeid väljaminekuid - Eesti korvpallimeeskond -, aga nüüd on sellel ka väljaminekuid tekkinud. Varasemast väljaminekute puudumisest sai rääkida sellepärast, et olid nii suured sissetulekud. Sissetulekuid saadi piletite müügist. Aga nüüd oli majanduskriis, mistõttu inimesed ei julgenud enam millelegi raha kulutada ja ei käinud enam korvpalli vaatamas. Teine sissetuleku allikas oli reklaam, mille hulk oli samuti majanduskriisiga seoses vähenenud. Taevas lendas üks lennuk. Ta tegi järsu pöörde. Tundus, et ta lendab madalamale. Võibolla võitles ta allakukkumisega ja tahtis teha hädamaandumist, soovides enne linna kohalt lahkuda.

Olin käinud kirjutamas avaldust doktorantuuri astumiseks. Ema ütles kodus, et avalduse vastu võtnud ametnikult tuli e-mail, et ma olen teine väljajääja. See oli hea uudis, sest oli oodata, et mõned annavad avalduse korraga mitmesse ülikooli Eestis ja välismaal ning ei jäägi Tartu Ülikooli. Pidin tõusma vähemalt teise väljajääja kohalt esimeseks väljajääjaks. Aga võibolla pidin siiski langema, sest avalduste vastuvõtmise lõpuni oli veel kõvasti aega. Minu kohta tõstis kõrge keskmine hinne, aga langetas lõputöö hinne. Või siiski ei võetud enam neid hindeid arvesse, vaid vaadati magistrantuuri hindeid. Seal ei olnud mul enam halba lõputööhinnet, aga muidu oli keskmine madalam. Minu doktorantuuri pääsemist võis ennustada juba esimese kursuse õppetöö tulemuste põhjal, sest siis olin viie parima üliõpilase hulgas ja doktorantuuri võeti viis inimest. Võibolla oli minu keskmine hinne isegi kõigist kõrgem, kuigi mõni kogus minust rohkem ainepunkte. Saingi doktorantuuri sisse. Seega läks täide ennustus, mida olin kunagi pealt kuulnud, et minust saab doktorant, kuigi tol ajal ei olnud mul veel mingit tahtmist doktorantuuris õppida. Olin Helinale kirjutanud, et ma ei kavatse doktorantuuri minna. Nüüd tuli saata uus kiri, et ma mõtlesin ümber. Nüüd olin mõned aastad õppimisest puhata saanud. Varem ma ei tahtnud teha nagu Pille, minnes kohta, mis suure tõenäosusega jääb lõpetamata. Aga nüüd mõtlesin, et kui see mul lõpetamata jääb, ei ole see minu asi, vaid ülikooli asi, et ta mind õppima võttis. Ja niikaua oli mul võimalik saada doktoripalka. Varem ei tahtnud ma ka anda välja uusi raamatuid, kui vanad on läbi müümata, aga nüüd mõtlesin, et see pole minu probleem, kui neid ei osteta. Doktorantuuri astumisel ei olnud ma veel välja valinud juhendajat, seda tuli nüüd tegema hakata. Tuli valida, kas jätta juhendajaks Medijainen, sest ta oli ka senine juhendaja, või võtta Kasekamp, sest tema teab fašismist rohkem. Uurimistöö teemaks oli kinnitatud "Fašismi mõju poliitikale", aga võibolla pärast sisse astumist sai teemat veel vahetada. Oli kindel, et doktorantuuris tuleb palju rohkem õppida kui magistrantuuris. Keeli tuli hakata õppima kiiremas tempos. Võidi eeldada, et inglise, vene ja saksa keel on mul juba täiesti selged. Võidi hakata pidama võõrkeelseid loenguid. Sel juhul oleksin protestiks loenguruumist lahkunud, öeldes, et ma olen eestlane. Kui ingliskeelset loengut oleks pidanud eestlane, siis oleksin aru saanud, aga kui seda oleks pidanud välismaalane, siis oleks hääldus olnud arusaamatu. Doktorieksami maht pidi tulema palju suurem kui magistrieksamil. Aga eksamil poleks saadud kontrollida, kas mul on kõik selge, sest eksamineerijatel ei olnud endal ka nii hea mälu.

Õppisin teist korda keskkoolis. Mõtlesin, et eksamitele ega kevadistesse tundidesse ma enam ei lähe. Kui keegi oleks õiendama hakanud, siis oleksin näidanud, et mul on varasemast keskkooli lõputunnistus olemas. Sel korral käisin keskkoolis koos Heleniga, kes oli välismaalt tagasi tulnud. Nüüd sain öelda, et Helen on üks kahest, kellega ma olen käinud samas klassis nii algkoolis kui ka keskkoolis. Teine oli Krister. Tegelikult oli kolmas veel Pille P., aga tema oli teises keelerühmas. Kui teised käisid uuesti kõigis kolmes keskkooliklassis, siis Helen pidi käima ainult viimases klassis, sest tema oli targem. Aga kuigi ta oli välismaal elanud ingliskeelses keskkonnas, käis ta nüüd ka inglise keele tundides. Mõni teine saab välismaal elades sealse keele nii hästi selgeks, et unustab emakeele ära. Helen oli elanud kõigepealt Rootsis, seejärel Inglismaal ja lõpuks Ameerikas. Kui talt küsiti, kas ta Ameerikas on käinud, siis ta vastas, et ta elas seal. See sarnanes kunagisele juhtumile, kui Anult küsiti, kas ta Long Islandil on käinud ja Anu vastas, et elas seal. Helen käis lisaks inglise keele tundidele ka saksa keele omades. Inglise keele tund sai läbi ja läksime klassist välja. Tüdrukud jäid akna juurde seisma, aga mina panin toidu suhu ja kõndisin vanaema ja ema kannul kohvikusse. Tüdrukutele paistis nalja tegevat, et ma liigun koos emaga. Tavaliselt mul selleks siiski võimalust ei olnud, sest tavaliselt ema koolimajas ei viibinud.

Kõndisin mööda Kaunase puiestee vanast hoovist. Astusin sõidutee keskele. Hoovi taha jõudes vaatasin teed, mida mööda olin kunagi tõukerattaga sõitnud, kui ma hoovi ümber ringe tegin. Üle Kaunase puiestee ja Anne tänava piiri minnes läksin diagonaalis üle muruplatsi, millel mängisid lapsed. Vahepeal siin käies olin lapsi kartnud, aga täna enam ei kartnud. Olin väga unine. Mõtlesin, et see on ainult unenägu, kui ma üles ärkaksin, siis unisus kaoks. Unisuse tõttu ei saanud ma teha kiireid liigutusi. Üle Anne tänava autotee minnes ei olnud seetõttu kindel, kas ma autol eest ära jõuan. Mõtlesin, et mis sellest, kui auto mulle otsa sõidab, see on ainult unenägu. Aga jõudsin siiski autol eest ära. Olin veel autoteel, kui ta must mööda sõitis, aga juba tee teisel poolel.