Mäng tagurpidi istudes

Algas suure malevõistluse esimene voor. Mina pidin mängima ühe tüdrukuga, keda ma polnud varem näinud. Ma ei mahtunud laua taha istuma, seetõttu istusin tagurpidi ja vaatasin üle õla. Mul olid valged. Mängu alustas tema, käiguga Ra4. Vastasin Rc3. Tema lõi Oa4:c2. Käisin d3, et oda lõksu panna. Tema lõi Od1 lipu. Sellega ma ei arvestanudki. Lõin oda, aga seda oli vähe. Lootsin, et võibolla siiski võidan, kui vastane mängida ei oska. Seisust oli raske aru saada, sest minu nupud olid tumesinised ja vastasel mustad, seega peaaegu sama värvi. Nüüd sain aru, et mäng oli alanud määrustevastaselt, sest vastane poleks tohtinud teha esimest käiku ega oleks tohtinud käia esimesel käigul a4. Aga nüüd oli hilja protesteerida, sest see oli kiirmale ja need käigud olid juba läbi läinud. Vastasel tundus praegugi olevat laual määrustevastaseid nuppe. Kuigi ma polnud selles kindel, püüdsin need laualt ära korjata, et oma võit lähemale tuua. Mäng lõppes sellega, et vastane hakkas üksi mõlema poole nuppe tõstma, pannes peale variandi, kus minu kuningas sai mati. Vastane väitis, et see on päästmatu matt. Mulle tundus, et minu nuppudega sai tugevamalt mängida, aga ma ei hakanud vaidlema. Ütlesin, et me ei mänginud ju reeglite järgi. Vastane oli nõus. Ta läks teatas kohtunikule, et võitis. Kohtunik oli Rei, tema laua juures istus ka üks väike poiss. Läksin nüüd omakorda nende juurde ja ütlesin, et niimoodi ei saa mängida. Poiss ütles, et hoopis mina ajasin vastase lolliks. Mõtlesin, et edaspidi ma enam tagurpidi ei istu, muidu läheb lauatunnetus käest.

Ema küsis, kas mina, Pille ja üks vend sõidame täna õhtul Meelvale. Mõtlesin, et alles ma seal käisin ja üle ühe korra aastas ei ole mul seal vaja käia. Valmistusin siiski sõitma. Aga hakkas tunduma, et sõitu ei toimugi. Olime Saaremaal. Mind ähvardas oht, et pean üksi mandrile minema. See mulle ei meeldinud, sest Virtsus oleks olnud raske Tartu bussi leida. Olime ühes ühekorruselises majas. Oli hommik. Läksin tuppa, kus istusid isa ja L. Vahtre. Vahtre küsis parajasti isalt, mis väljaandes ta ühe maakiriku kohta ühe oletuse tegi. Isa teadis, et seda olin kirjutanud hoopis mina ja suunas küsimuse mulle edasi. Mina seda oletust ei mäletanud. Küsisin, kas see oli V. Helgiga seoses. Isa kinnitas, et oli. Ütlesin, et siis oli see "Keeles ja Kirjanduses". Mind oli selles ajakirjas kolm korda avaldatud. See artikkel tundus endale kehv. L. Vahtret võibolla asi enam ei huvitanudki, kui tuletati meelde, et see on minu kirjutatud. Avasin järgmise ruumi ukse, et sealt läbi kõndida. Nägin, et seal panevad üks naine ja tema väike poeg parajasti linu kokku. Sain aru, et see on nende tuba, mistõttu panin ukse uuesti kinni, et minna ringiga.