Keemia mälumäng

Mul oli tänaseks koolipäevaks kõik õppimata. Oleksin võinud öelda, et ma ei pea enam õppima, kui olen lõpetanud kooli, ülikooli ja magistrantuuri. Aga sellest ei oleks teised aru saanud. Mõtlesin õppida vahetundides enne vastava tunni algust. Aga tõenäoliselt oleks vahetunnist väheks jäänud. Keemia pidi olema teine tund, sellele eelnes kehaline kasvatus. Mõtlesin, et kehalisse kasvatusse ma ei lähegi, vaid õpin sel ajal keemiat. Hakkasin seda tegema keemia klassis. Aga sinna astus sisse direktor. Otsustasin sellest ruumist põgeneda ja õppida duširuumis. Duširuumi jõudsin täna paljudest varem, nii et oleksin saanud valida, kuhu oma riided riputan. Aga hakkasin neid siiski riputama sinna, kuhu olin harjunud. Küsisin Arturilt, kas ta keemia mälumängule läheb. Artur vastas, et ei lähe. Ütlesin, et aga direktor küsis, kas ta läheb. Artur vastas, et seda küsib direktor alati. Keemia oli ainuke aine, kus korraldati mälumängu. Voorud olid sageli. Nendel olid seni käinud Artur ja Krister. Tegelikult puudutasid seal esitatavad küsimused kõiki koolis õpitavaid aineid. Nende küsimuste abil taheti meie kooli taset teistest koolidest kõrgemal hoida. Täna kästi mälumängul joonistada gooti tähti. Nimelt olid keemias kasutusel ühtede asjade tähistamiseks ladina ja teiste jaoks gooti tähed. Ütlesin, et olen ülikoolis õppinud gooti kirjatähtede lugemist, aga mitte nende kirjutamist. Pakkusin, et võiks kirjutada gooti trükitähti, sest neid on sagedamini näha. Direktor ütles, et õigetest vastustest tuleb täna kokku minu vanavanaisa ees- ja perekonnanimi ning keemikust maletaja perekonnanimi. Tegelikult ei olnud vanavanaisa keemik, vaid arheoloog. Kõndisin läbi linna. Parajasti läksin Jakobi mäest alla. Mõtlesin, et enne koju minekut astun korraks maleklubist läbi. Seal oleksin näinud Kassi. Kassi tütar hakkas parajasti autoga Tartusse sisse sõitma. Aga teel politeid nähes ei julgenud ta edasi sõita, vaid keeras ringi, et siseneda linna teist teed mööda.

Oudekki ütles, et ta ei ole veel minu magistritööd lugenud, aga tal on kavas seda teha. Võtsin kodus oma magistritöö kätte. Selgus, et see oli vene keeles. Seda ma ei mäletanud. Mustand oli veel eesti keeles. Meilt oli nõutud, et magistritöö oleks kirjutatud mõnes võõrkeeles. Seega ei kehtinud see nõue mitte ainult doktoritööde kohta. Tegelikult Mart Laaril oli doktoritöö ka eesti keeles. Aga see oli varem alustatud, kui sellist nõuet ei olnud. Ja kuigi ajaloo osakonnas nõuti magistritöö kirjutamist võõrkeeles, ei esitatud sellist nõudmist kõigis teistes ülikooli osakondades. Vene keele olin valinud sellepärast, et kasutatud kirjandusest kõige suurem osa oli vene keeles, nii et sealt oli hea väljendeid maha kirjutada. Muidu ma vene keelt eriti ei osanud. Paremini oskaja jaoks oli minu töö kindlasti täis hirmsaid keelevigu. Olin kasutanud ka eestikeelseid ajalehti. Sealt oleks võinud tsitaadid ümber kirjutada eesti keeles. Ingliskeelsete raamatute tsitaadid oleks võinud jätta inglise keelde.

Läksime koos isaga kodu poole. Natuke maad enne koju jõudmist tahtis isa veel takso tellida. Seda aitas meil kutsuda üks taksojuht. Aga ta oli algaja ja ei osanud hästi kohta kätte juhatada. Oleks võinud öelda telefoni, mis on lähima maja number. Aga sellelt kauguselt paistis number uduselt. Hakkasin üksi jala edasi minema. Teisi jalakäijaid nähes tegin tähelepaneku, et mida lühemalt tegelane unenäos vilksatab, seda parema välimusega ta on. Tahtsin seda unenägu üles kirjutada. Osa oli juba kirjutatud ja see oli raamatus ilmunud. Aga mul tuli meelde kohti, mis ei olnud veel kirjas. Hakkasin neid raamatusse pastakaga ridade vahele kirjutama. Siis mõtlesin, et seda eksemplari loevad teisedki peale minu, ma ei taha ju, et nad seda unenägu näeks. Aga edasi mõtlesin, et trükitud osa sisu on ka unenäod, juurde kirjutades tuleks ainult üks unenägu juurde.