Kandidaatide arvu vähendati

Läksin ühe luuletaja luuleõhtule. Jäin veidi hiljaks. Kuulajaid oli umbes üks rida. Luuletaja palus märku anda, kes kuulajatest mängivad malet. Maletajaid oli suur osa kuulajatest. Osasid maletajaid ma tundsin, kõiki mitte. Kuulajad jagati võistkondadesse ja nad pidid esinema etteastetega. Kõigepealt pidi esinema see võistkond, kuhu oli määratud mind. Võistkonna liikmed hakkasid ringi kõndima. Mina hakkasin ringi roomama ja aegajalt midagi hüüdma. Publikut tuli üritusele pidevalt juurde. Saabusid mõned poisid, kelle poliitilised vaated sarnanesid minu kunagistele poliitilistele vaadetele. Kui saabus teise võistkonna kord esineda, oli selle võistkonna koosseis juba suurenenud. Teine võistkond liikus organiseeritumalt. Eesti presidendiks sai ühe partei juht, kes võitis valimistel Rüütlit. Järgmised presidendivalimised pidid toimuma jälle kahe kandidaadi vahel. Parteijuhti ähvardas oht, et Rüütel kandideerib tema vastu uuesti. Aga parteijuht tahtis olla ainus kandidaat. Selleks jagas ta oma partei kaheks, kumbki tekkinud parteidest pidi esitama ühe kandidaadi ja enne valimisi pidid parteid uuesti ühinema, nii et jääb järgi ainult üks kandidatuur. Teatris istusid ühe partei liikmed esimeses reas ja teise partei liikmed järgmistes ridades. Kui teise partei liikmed tahtsid saalist põgeneda, hakkasid esimeses reas istujad nende verd valama. Nad said sellega siiski hakkama, kuigi Eesti oludes oli see ootamatu. Tegelikult esimeses reas istujatest olid ainult otste poolsed partei liikmed, rea keskel olid väliskülalised, kes neid abistasid.

Kirjutasin oma blogis, et ühes riigis on majanduskriis. Noor naisõppejõud ütles, et tegelikult ei ole see majanduskriis, vaid valitsuskriis, sellega võitleb sõjavägi. Kirjutasin, et seal riigis ei jätku teravilja. See naine vaidles vastu, et puudus pole mitte teraviljast, vaid rukkist ja maisist. Kodus rääkisin, kui rumal tähenärija see doktorandist õppejõud on, ta viib ülikooli taseme alla. Pille tundis teda. Pille näitas mu pükste peale, hakkas nutma ja ütles, et ma olen ise samasugune. Mul olid püksid porised. Ütlesin, et võibolla mul jalgu pestes voolas porine vesi riiete peale. Läksin riideid vahetama. Selleks läksin kooli ajalooõpetajate ruumi. Seal oli musta pesu kast. Mul oli seljas ülikond. Küsisin, kas see pannakse musta pesu kasti. Vastati, et pintsakut ei panda, muidu läheb see vormist välja, aga püksid võib panna. Hakkasin riideid vahetama, rääkides samal ajal uuesti, kui rumal see õppejõud oli.

Läksin kooli. Peep andis mulle tagasi raamatu, mille ta oli laenanud ingliskeelse kirjanduse jaoks kirjandi kirjutamiseks. Ütlesin, et raamatukogus on see raamat võibolla inglise keeles ka olemas. Peep hakkas kahetsema, et ta seda siis raamatukogust ei laenanud, sest ingliskeelse variandi järgi oleks olnud kergem inglise keeles kirjutada. Ma olin saanud ükskord Orwelli kohta kirjutatud kirjandi eest kolme. Nüüd oli jälle tulnud kirjutada Orwellist, aga lootsin seekord paremat hinnet saada, kuigi polnud raamatut vahepeal uuesti lugenud. Kirjandile vaadates nägin, et see on Yeatsist. Algas matemaatika tund. Käisime teist korda keskkoolis ja valmistusime lõpueksamiteks. Ma ei töötanud tunnis kaasa. Naisõpetaja ütles mulle, et kui ma kaasa ei tööta, siis ma eksamit teha ei oska. Unenägudes olin sellisel puhul öelnud, et ma näitan ette, et mul on lõputunnistus juba olemas. Ütlesin nüüd ka ärkvel olles, kuigi kõik juba teadsid minu unenäoüleskirjutustest, et ma võin niimoodi öelda. Õpetaja väitis, et vana lõputunnistus on kehtetu, sest uute eeskirjade järgi ei tohi klassis olla mingist arvust rohkem poisse ega mingist arvust rohkem tüdrukuid. Ütlesin, et seadustel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Õpetaja küsis, kas ma sain üldse eelmine kord keskkooli lõpetades matemaatika viie, kui seitsmendas klassis oli mul ilus rasvane kolm ja pärast seda oli mitu aastat tulemus 24. Seega oli õpetaja vanu klassipäevikuid lehitsenud. Tulemus 24 pidi tähendama vist kohta olümpiaadidel, aga iga aasta polnud ma üldse olümpiaadil käinud. Selles olin kindel, et matemaatika lõpueksami eest sain hinde 5.

Paide sauna eesruumis räägiti, et telliskivi sein on lagunema hakanud, tuleb uued tellised osta. Seda tüüpi telliskivide hind pidavat olema langenud. Need maksvat nüüd 30 krooni. Ütlesin, et 30 krooni on jah odav, aga 50 krooni oleks kallis, sest siis saaks 100 krooni eest ainult kaks kivi. Rääkisin, et mina mäletasin, et vahepeal siin laoti ahju, aga nüüd saan aru, et see polnudki ahju parandamine, vaid ahjusuu kinnimüürimine. Sain pahandada, et ma kaminat ahjuks nimetasin. Selle kinnimüürimise põhjenduseks öeldi, et siis ei saa keegi halva tuju ajal vinguga enesetappu teha. Mõtlesin, et kõige ilusam surm ongi vingusurm. Aeda kõndides tekkis mul selline tunne, nagu siis, kui alustasime Peedu kirjanike suvilas suvitamist, lastel kästi hommikul majast välja minna, aga seal ma ei teadnud mida teha ja vaatasin aiaserva.