Liibanoni poolt tuli suitsu

Eesti ja Venemaa vahel käis sõda. Üks eestlaste väeosa oli vastamisi tšetšeenide üksusega. Kuritegusid sooritanud tšetšeen oli olnud varem habemega, aga viimasel fotol oli ta ilma habemeta. Eestlaste väeosa juht märkas vaenlase meeste hulgas aga teda siiski habemega, tundis kindlalt ära ning läks ja arreteeris ta. See oli Eestile sõjas suur pluss. Toa nurgas oli Putini laud. Putin läks ruumist välja. Mõtlesin, et nüüd on sobiv hetk minna Putini arvuti kallale, näiteks tuumarelvade faili vaatama. Jürgen läks ja tagus Putini arvuti klahve, et arvuti rikki läheks. Venemaa võttis Eestilt korraga ära interneti, raadio ja televisiooni. Aga mul oli patareiraadio, millega oli voolu puudumisest hoolimata võimalik välisjaamu kuulata. Otsisin lühilainealalt sobivat jaama. Selgus, et välisjaamu polnud ka palju järele jäänud. Püüdsin leida BBC-d. Raadios teatati, et suured rahvamassid on tänavatele meelt avaldama kogunenud. Siis sai sõda läbi. Päev pärast sõja lõppu oli vanaema meil külas. Ta hakkas paberile üles kirjutama teleseriaalide nimesid, mida ta mul vaadata soovitas. Üks neist mind isegi huvitas, sest ei olnud kunstiline, vaid dokumentaalne ajalooteemaline. Püüdsin teada saada põhjust, miks sõda oli alanud. Liibanoni poolt tulid suitsupilved. Läksin vaatama, mis seal toimub. Kogu Liibanoni elanikkond oli suurele meeleavaldusele kogunenud. Liibanonis ei põlenud, vaid suits tuli kaugemalt. Hakkasin tagasi minema. Tagasi läksin järve kallast mööda. Sealt oli tee pikem kui tulles kasutatu. Kohtusin vanaemaga, kes läks koos mõnedega järve ujuma, kuigi alles oli meie pool olnud. Keerasin teele, mis järvest eemaldus ja viis teise järve juurde, millest üle ujudes pidi jõudma koju. Minuga sama metsavahelist teed kõndis metsavahi pere kahe koeraga. Suurem koer oli tülikas, mistõttu viskasin eemale oksasid, et ta neile järele jookseks. Koer jooksis oksa juurde ja võttis selle hambusse, aga mulle tagasi ei toonud. Väiksema koeraga probleeme ei olnud. Metsast väljudes kohtusin lastega, kellega ma koos laagris olin. Teatati, et me peame minema asju pakkima, sest varsti sõidame laagrist koju. Kõndisime koos laagri suunas. Teel oli valgusfoor, mis küsis kirjalikult: "Kas need lapsed võivad üle tee minna?" Teatati, et me ei lähe otse koju, vaid enne teeme ekskursiooni Peipsi äärde. Sellega ma ei olnud rahul. Aga et Peipsi äärde pidi buss sõitma ka läbi Tartu, siis lootsin, et Tartus teeb bussijuht tiiru ja laseb soovijad varem välja. Koju jõudes hakkas Toomas õppima järgmiseks koolipäevaks. Selleks pani ta arvutisse CD. Toomas teatas, et arvuti tekitas ise viiruse ja kustutas selle ise ära. Nüüd oli hea, et enne viiruse kustutamist ei olnud CD-d käivitatud, muidu oleks see nakatunud. Kõndisin Kaunase puiestee vana maja ees teisel pool teed. Vanasti oli üle autotee mindud ühe maja otsa juures, nüüd mindi teise juures. Elasin selles majas ka praegu. Minuga samas trepikojas elas veel neid, kellega olin koos laagris olnud. Laagris olime luulekogusid avaldanud. Ühe luulekogu autor rääkis, et kirjutab, mis ta kirjutab, aga lapsed tema luuletusi lugedes vaatavad, et see on vaimuhaige eneseväljendus. Minu ja isa puhul oli autorinimena kasutatud ühte ja sama varjunime. Isa tuli mult fotosid küsima. Fotod olid Taimo tehtud. Fotodele jäeti valge serv. Vist just selleks, et neid skänneerides ja kuskile paigutades nad taustaga kokku ei sulaks.