Hilinesin starti

Jooksin pikka maad, et jõuda starti. Klassivennad olid juba stardis. Ja nad startisid varem kui mina kohale jõudsin. Seega pidin stardini jõudes kohe ilma puhkamata edasi jooksma. Loendasin joostes samme. Igal ringil läksid kõik must ühekaupa mööda.

Mõtlesin, et nüüdsest hakkan käigule 1. f4 vastama d5 asemel e5. Seis läheb teravaks, aga ma saan mängu ajal seisu üle mõelda. Vaatasin selle kohta raamatust teooriat. Raamatus ei olnudki üldse käiku 2. fe. Joonistel oli kujutatud erinevaid arheoloogilisi leide. Tegin lahti pudeli, milles oli mingi vanaaegne vedelik. Tristan ja Lauri K. käitusid halvasti. Teises ruumis näitas Toomas oma taskunuga. Ta näitas, et mõlemad selle terad on hästi teravad. Minule need nii teravad ei tundunud, aga ma mäletasin, et olin kunagi samuti oma taskunoa teravuse üle uhke olnud. Toomas pani mulle rusika silma alla. Ütlesin, et niimoodi kriimustab ta mu silma. Seda kuuldes võttis Klaus sõna, et Toomas ei kriimustaks mu silma. Ütlesin, et tegelikult ta ei kriimustanudki. Nüüd tegi Toomas mulle hoopis pai.

Krister oli kooliajal uhke selle üle, kui hästi ta kirjutas, mistõttu ta tahtis saada ajakirjanikuks. Tagantjärele tundusid tema tolleaegsed kirjutised mölana. Aga ise ma kirjutasin tol ajal veel halvemini. Ja matemaatika ja füüsika ülesandeid oli Krister samuti minust paremini lahendanud. Hakkasin ka praegu ühte füüsikaülesannet lahendama. Teisendasin selle maleseisuks ja panin peale. Aga lahendust ma ei leidnud. Klaus leidis. Kui ema küsis, kas Klaus lahendas selle ära, vastas Klaus, et loomulikult. Hakkasin keskelt uuesti lugema raamatut Napoleoni kohta, mille olin kunagi juba läbi saanud. Tol korral seda raamatut lugedes tundus ta algul igav, mistõttu jäi pikaks ajaks pooleli, aga nüüd tundus kohe väga huvitav. Vaatasin, et täna ma seda alustatud kohast lõpuni ei jõua. See tähendas, et tuli panna järjehoidja vahele ja teine kord jätkata. Mõtlesin hakata uuesti lugema ka teisi selle sarja raamatuid, eriti de Gaulle'i elulugu. Ütlesin Klausile, et mina hoolitsen inimeste eest niimoodi, et saadan neile kirju. Klaus vastas, et kui pidevalt saata, siis see tüütab inimesed ära. Mõtlesin, et Helina võib tõesti väsida, kui ma iga päev e-maili saadan. Saatsin siiski ühe ka praegu. Kasutasin arvutit voodis lamades. Tegin lahti Helina blogi. Sinna polnud ta ammu muudatusi teinud, aga täna siiski üks muudatus oli. Seda nähes ma hüüatasin, nii et Helina pidi hüüatust teise voodisse kuulma. Aga lähemalt vaadates selgus, et blogis oli muudetud siiski vaid ühte sõna. Pikalt oma kirjutisi lugedes tundsin, et meeldiv on just pikk lugemine. Mõtlesin, et tahan siiski, et Helina saaks mu kirjutisi mitu tundi järjest lugeda.