Mida minult oodata

Minu eilse sissekande põhjal võis teha valejärelduse, et mulle üldse ei meeldi, kui mult midagi oodatakse. Tegelikult mõtlesin rohkem seda, kui tehakse ettekirjutusi, mitu tundi päevas peab töötama, mis värvi riideid peab kandma või muud sellist. On ka ülesandeid, mis mulle meeldivad. Näiteks kui mul palutakse midagi kirjutada. Elu jooksul on mul soovitatud kirjutada mitmesuguseid asju - jutte, luuletusi, koomiksitekste, eeposeid, kirju, artikleid, arvustusi, saatesõnu, raamatuid. Enamasti olen seda hea meelega teinud. Või kui olen midagi kirjutamata jätnud, on ideed ise meeldinud. Aga on ka teistsuguste ootustega välja tuldud - et ma kirjutaks listi harvem, et ma ei kirjutaks igal teemal, et ma kasutaks oma perekonnanime asemel varjunime, et ma kirjutatut ei avaldaks. Sellised ootused pole mulle meeldinud. Palju on mult veel oodatud kellegagi male mängimist. Seda olen ka enamasti teinud. Aga sellega on seotud suuremad raskused kui kirjutamisega - võib mängu kaotada, võib saada peavalu, võib uni ära minna. Eriti raske on mängida võistkonna eest. Nooremana oodati mult ka muudes mängudes osalemist, aga nende puhul võidakse vanemaks saades hakata ootama, et enam seda ei mängiks. Näiteks kui mu vend oli 7-aastane, ütles mingi täiskasvanu talle, et nii suur laps ei tohi liivakastis olla. Kui ma hilisemal ajal olen aknast välja vaadanud, on aga lapsevanemad kõik ise lastega koos liivakastis olnud. Kui ma tõukerattaga sõitsin, siis mõned halvustasid seda, öeldes, et see on titeratas. Vahepeal aga läks moodi, et tõukeratastega sõitsid täiskasvanud. Tobedaid ettekirjutusi võib üldistatult nimetada euronormideks. Eilses lehes ütles ajakirjanik, et ei maksa kõiges alati Euroopa Liitu süüdistada, kui Euroopa Liit tühistab nõuded viljade suurusele ja kujule. Aga ajakirjanik vist unustas, et need nõuded kehtestas samuti Euroopa Liit.