Pööningutrepp

Kõndisime kodu suunas. Teel elasid olendid, kes vahepeal olid normaalse kujuga ja vahepeal vilksatasid peaaegu nähtamatuks. Neist möödudes soovitati panna käed kuklale, et kui nad ümber tõukavad ja kukub kuklale, siis ei kukuks surnuks. Üks naine pidas ennast üheks neist olenditest. Ta hirmutas sellega oma meest. Aga kui neist olenditest juttu tuli, tabas naist ennast nii suur erutus, et ta suri.

Lugesin oma blogist vanu unenägusid. Niimoodi võis lugemiste hulgas enda osakaal väga suureks minna. Aga sellest ma ei hoolinud, sest unenäod olid huvitavad. Mõtlesin, et võiks anda välja oma raamatu teise köite, pealkirjaga "Ajalugu unenägudes II". Esimesel köitel järjekorranumbrit ei olnud, sest ei olnud veel plaanis teist köidet lisada, aga on olnud varemgi raamatuid, mille osas on plaane muudetud. Olin kirjutanud üles füüsikavalemid elektri kohta, et mida peab pinge alla sattunuga tegema. Oli oluline, et pinge all olija oleks isoleeritud eraldi kasti, sest teda sai aidata ainult väljastpoolt. Ütlesin teistele, et nad need valemid teisest raamatust üle kontrolliksid, sest mina kirjutasin nad unenäo põhjal. Toas oli suitsu. Teised seda hästi ei uskunud, aga mina läksin ja tegin köögiakna lahti, et ving välja lasta. Väljast vaadates võis arvatavasti näha meie aknast suitsupilve väljumas ja võidi arvata, et siin on tulekahju. Mõtlesin, et see on pikk unenägu, aga mul jääb vähe meelde. Et pärast rohkem meeles oleks, püüdsin jätta asju meelde juba enne ärkamist. Läksin Paidesse. Siiri ja Maie olid verandal. Koputasin aknale, et nad mind märkaksid. Majja tahtsin siseneda õue poolt. Sauna juures nägin kõndimas Paide vanaema ja Veljot. Neile ma ei pööranud tähelepanu, sest sain aru, et erinevalt Siirist ja Maiest on nad viirastused. Tartus läksin majja, mille pööningul me elasime. Varasematel aegadel olin kartnud pööningutrepist üles minnes kukkuda, aga enam ma seda ei kartnud. Kartsin veel pisut, et keegi teine võib kukkuda.