Otsisin jaama

Pidin täitma oma ülikooliõpingute kohta ankeeti. Üks küsimus oli, mitu korda ülikooli ajal on teised minu voodit puudutanud. Olid mõned korrad, kui keegi oli minu voodile istunud. Aga mõned inimesed magavadki kahekesi voodis. Nemad pidid märkima väga suure arvu. Toas oli kass. Õnneks ei hüpanud ta minu voodi peale, vaid kõndis toast välja. See kass ei olnud pealetükkiv. Köögis näitas ema minu ostetud kaljapudelit, et ma sealt igal kellaajal ei jooks, sest vahepeal kallab ta kaljale õlut peale. Seda kuuldes viisin pudeli oma tuppa, et ema sellega midagi teha ei saaks, sest olin selle ostnud oma raha eest. Ema sai vihaseks, et peab endale uue pudeli ostma. Mõtlesin, et võibolla peaksin siiski teistele ka oma rahast kalja ostma.

Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Eelviimases voorus võitsin. Kolk ütles, et ma pole ikka veel plussides. Olin jõudnud just võiduprotsendini 50. Tavaliselt Tartu meistrivõistlustel see minu võiduprotsendiks tuligi. Karba pani ebastandardse ruutude arvuga lauale nuppe peale. Rei ütles talle, et ta ei oska panna. Selgitasin Karbale, et nupud tuleb panna ruutude keskele, mitte ristumiskohtadesse. Et käimas olev turniir oli Šveitsi süsteemis, küsisin Reilt, kas finaal ka tuleb. Rei vastas, et kes neid praegusel ajal korraldada viitsib. Mõtlesin, et võiks öelda, et kui finaali ei tule, siis läheb Tartu male tase alla. Reil oli laual mobiiltelefon, mille ekraanil oli suures kirjas kaks nime, kes ootasid kõne vastuvõtmist. Üks neist oli Raun koos oma kirjastusega. Kui Rei seda kõnet vastu võtma hakkas, kiirustasin klubist lahkuma. Olin millalgi ise soovitanud Raunal Reile helistada, aga ma ei teadnud, mis asju nad ajavad. Kõndisin kodu suunas. Tänaval nägin inimesi, kes võisid olla K. Sander ja Kuusk, kuigi see polnud päris kindel. Esimene neist kõndis natuke eespool, teine tema kannul. Kõndisin Kuuse moodi inimesest mööda ja siis vaatasin selja taha, et temaga rääkima hakata. Ta küsis, mis on. Võibolla ta oli siiski keegi teine. Kuna midagi tõestada ei saanud, läksin üksi edasi. Jõudsin Tallinna raekoja platsile. Siit tuli keerata edasi Harju tänavale. Ma vist mäletasin, mis suunas see jäi. Tuli jõuda välja raudteejaama, aga tänavad, mis teele jäid, olid kitsad ja pimedad, ei osanud minna. Siis jõudsin ühele laiemale tänavale, millel oli raudtee. See pidi kindlasti viima jaama. Ümber käänaku minnes oli trammitee ja maja vaheline pragu nii kitsas, et enne edasi kõndimist tuli oodata, et tramm mööda läheks. Tramme tuli kaks tükki järjest. Ma ei teadnud, milline jaamahoone välja näeb. Aga kui nägin ühe maja küljes suurt kella, siis teadsin, et see ongi jaamahoone. Õpetaja Holts oli kunagi öelnud, et jaama tunneb ära suure kella järgi.