Kuningate mänguoskus

Kooli lõpuaktusel olime pidanud esinema. Teised olid tantsinud, aga mina olin niisama saali ees seisnud. Nüüd oli lõpuaktuse kordus. Olime juba saali ette kogunenud, aga tants ei olnud veel pihta hakanud. Mõtlesin, et peaksin üldse saali eest lahkuma.

Mängisin ühe vastasega välkmalet. Kaotasin kogu aeg. Siis ühes mängus mustadega mängides sain avangus hirmsa rünnaku. Varsti pidi vastane mati saama. Aga märkasin, et vastasel on peal tervelt neli ratsut. Ühel poolel ei oleks tohtinud neid üle kolme olla. Vastane oli seisu tugevdamiseks endale lisanupu lauale poetanud. Koristasin selle ära. Lugesin üle vastase etturid. Neid oli ka kaheksa asemel üheksa, nii et üks tuli ära koristada. Hoiatasin vastast, et sellised asjad ei korduks. Rei tuli meie mängu vaatama. Märkasin, et mõlema aeg on juba viis minutit tagasi kukkunud, seega jäi mäng viiki. Minu kell oli kukkumiskohast natuke kaugemale edasi tiksunud. Ilmselt olime keerulises seisus pikalt mõttesse vajunud. Aga võis ka olla, et kui vastane juba nuppe lauale juurde pani, siis keeras ta ka kellanuppu edasi, et sohiga viik kätte saada. Alustasime järgmist partiid, kus mind ootas ees tõenäoliselt jälle kaotus.

Tagantjärele olid välja arvutatud kõigi mineviku maletajate reitingud. Kõige tugevamad maletajad olid olnud kuningad. Mõnel neist oli siiski minust madalam reiting. Üks kuningas ei olnud kuningana kuulus, aga oli tugev just maletajana. Ühe kuninga reiting oli üle 7000. Seda oli raske seletada. Ilmselt ta oli mänginud nii nõrkade vastastega, et alati võitis, nii et reiting muudkui tõusis. Mõne kuninga puhul oli lihtsalt näidatud, et nad olid hiiglaslike mõõtmetega, aga reitingut polnudki toodud. Üks naisvalitseja oli koleda näoga. Vaatasin oma margialbumeid. Mul oli kaks margialbumit - vanem ja uuem. Panin albumisse uusi marke juurde, kuigi need olid juba üsna täis. Lennukitega margid panin kosmose teema kõrvale. Tekitasin eraldi lehekülje skulptuuridega markidele. Vanasti ma Nõukogude marke ei hinnanud, kuigi neid oli mul kõige rohkem. Nüüd vaatasin, et kõik on ilusad. Osa Nõukogude marke olin vanasti juba koos Pillega hävitanud. Võibolla kuritegusid propageerivad hävitaksin siiski ka praegu. Karpov kogus ka Nõukogude marke.

Sattusin Helinaga samale peole, aga ei osanud temaga midagi teha. Temaga tegeles seal üks teine inimene, kes päev varem oli tegelenud eelmise inimesega. Mina oskasin Helinale ainult kirjutada. Kodus mõtlesin, et saadan Helinale kolme päeva jooksul kolm järjestikust asja - postkaardi, kirja ja raamatu. Siis ta saaks need järjestikustel päevadel kätte. Aga nii väikse vahega saates oleks siiski oht, et ta saab need kätte kõik korraga, sest postiauto võibolla iga päev ei sõida. Või siiski sõidab - kui ajalehti veetakse iga päev, võidakse vedada ka kirju. Ma ei tea üldse, milline postiauto välja näeb. Kujutasin seda ette sõiduautona, aga arvatavasti oli tegemist suurema autoga, kuhu mahuks ka mitme päeva post. Olin mõelnud saata kirja ka Anttile. Nüüd oli juba hilja, sest olin kirja saatmisega mõned aastad viivitanud ja arvatavasti ta ei töötanudki enam seal. Tegelikult ma ei teadnud ka tema senise töökoha aadressi. Olin mõelnud talle kõigepealt helistada, et küsida aadress, ja alles seejärel kirjutada.

Olime maal. Kõrvalhoone ees oli palju sodi maas. Tõnu püüdis seda luuaga pühkida, aga luud seda eriti ei võtnud. Siis võttis luua enda kätte isa, kes tegi teistsuguseid liigutusi, nii et maapind hakkas kiiresti puhtaks minema. Mina hakkasin koristama ribasid seina pealt. Need, kes elasid pilvelõhkuja ülemistel korrustel, olid rääkinud, et kui taevas on pilves, siis nad ongi sellise solgi sees. Äkki taipasin, et ma koristan seina ilma asjata, sest tegelikult on seal supi komponendid. Isa ei pühkinudki luuaga selliseid ribasid, vaid ainult puulehti. Ütlesin, et mul läks meelest, et jälkusi ka süiakse. Siis mõtlesin, et jälkuse sõna on ettevaatlikum mitte tarvitada, sest võibolla Helina ka sööb sellist toitu.