Röögatus

Vennad läksid öösel kleepekate pärast tülli. Üks vend süüdistas, et teine rebib kapi ukse pealt tema kleepekaid maha. Kleepekaid oli nii kapiuksel kui ka riiuliküljel. Seletasin, et kui kleepekas korraks maha rebida, ei saa seda enam tagasi kleepida. Näitasin Toomale, et kleepekaid on ka rõdu ukse peal. Ema tuli uksele ja sealt edasi mulle kallale, et mina sooritavat Tooma vastu kuritegusid. Ütlesin, et mina pole ühtegi kuritegu sooritanud. Ema vastas, et vahel sooritatakse neid siis ka, kui öeldakse, et ei soorita. Täpsustasin, et mina pole öelnud, et eestlased pole ühtegi kuritegu sooritanud. Ema võttis riiuliservalt minu ülikooliaegse vene keele kirjandi. Ta õpetas, et vene keeles kirjutades ei tohi ühte viga teha, mille ma olin teinud. Nõudsin, et ema ei viskaks seda kirjandit ära, sest see on minu esimene ühest leheküljest pikem vene keele kirjand. Koolis olid minu vene keele kirjandid ainult ühe väikse vihikulehekülje pikkused, aga ülikooli minnes võtsin kätte ja kirjutasin kohe esimesel nädalal viie A4 lehekülje pikkuse essee.

Lugesin vanaisa raamatut. Selles olid joonealused viited. Ühest viitest alates olid allikate nimed jäänud välja kirjutamata, selle asemel olid vaid mõttekriipsud. Ema oli seda raamatut toimetanud, aga ei olnud tähele pannud, et seal selliseid vigu oleks olnud. Raamat oli siiski kasulik ka ilma viideteta lugedes. Kui kümmekond lehekülge vigaseid viiteid möödas oli, läksid viited jälle korda ja tuli veel sadu lehekülgi korralikke. Internetis püüti mind meelitada pornolehekülgedele, aga ma ei läinud. Ühes kohas oli viidete hulgas tervelt kolm viidet pornolehekülgedele. Lamasin voodis ja hoidsin vanaisa raamatut käes. Kuulsin, kuidas köögis ema ja Pille juttu ajasid. Pille rääkis, kellega Oudekki abielus on ja muud seesugust. Siis tuli ta koridori, nägi läbi lahtise ukse, et mina olen ärkvel ja hüüdis: "Ahhaa!" Ta pani kahe koridori vahelise ukse kinni, nii et rohkem juttu ma köögist ei kuulnud. Tõnu hakkas oma voodis läbi une laulma. Ta laulis kiires tempos midagi abielunaisest, mis tuli ilmselt sellest, et ta oli Kadriga abielus. Kui Tõnu ärkas, siis ta küsis minult ja Hennult, kas ta rääkis midagi läbi une. Vastasin, et rääkis küll, aga ei saanud aru. Täpsustasin, et mõttest ei saanud aru. Sellega ma tahtsin mõista anda, et sõnad olid eristatavad. Tõnul võis nüüd tekkida hirm, et ta hakkab alati läbi une rääkima. Ta ütles, et teine kord kui ta midagi räägib, ärataksime ta üles. Seda öeldes jäi ta uuesti magama ja hakkas kohe uuesti läbi une rääkima. Nüüd hakkas läbi une rääkima ka Henn. Taipasin, et see on unenägu ja ärkasin röögatades.

Pille rääkis, et Raun kirjastab kõikvõimalikke raamatuid, näiteks seenemäärajaid. Isa tõi koju raamatu, mille S. Endre talle oli kinkinud. See oli raamat Eesti Kongressist. Küsisin, kas seda meil tõesti varem ei olnud. Isa vastas midagi ebamäärast. Otsisin välja, et meil selle pealkirjaga raamat tõesti juba oli riiulis. Mõlemad olid märgitud sarja IX köiteks. Aga nüüd oli kingitud uus trükk, mis oli vanaga võrreldes paksemaks tehtud. Raamatus oli toodud ära kõikvõimalikke dokumente - otsuseid ja organisatsioonide programme. Seda raamatut sai nii mõnegi teema puhul kasutada. Raamatus oli ka fotosid. Mõtlesin, et uue trüki fotovalikut on kindlasti esimese trükiga võrreldes muudetud, arvestades hilisemat moe muutumist, nii et uues trükis oleksid sellised fotod, kus inimestel oleks vähem riideid seljas. Kui keegi oleks 1988. aastal tulnud selle peale, et hakata käima paljaste rindadega ja oleks niimoodi meeleavaldusele läinud, siis oleksid kõik selle moe kohe omaks võtnud, nimetades seda vabaduseks. Tegelikult tehti tol ajal nii naiste kui ka meeste striptiisi, aga selle kohta raamatus fotosid ei olnud. Ühel fotol olid naised paljaste jalgadega. See madaldas minu meelest raamatu mõtet, sest tõmbas tähelepanu nägudelt kõrvale. Muud raamatud, mis selles sarjas olid ilmunud, ei olnud Eesti Kongressi kohta ega olnud nii paksud. XII köide oli üsna õhuke ja sisaldas ühe inimese kirjutatud muinasjutte huntide kohta. Klaus ütles, et selle autori surma on kuulutatud kolmel erineval viisil - viimasel korral arvas ta, et Maa peale on maandunud ufod, pani oma maja põlema ja suri leekides.

Me pidime mõneks ajaks vee alla jääma. Ei teadnud, kas nii kauaks hapnikku jätkub. Tuli kopsud õhku täis tõmmata ja kopsudes hapniku lõppemise korral hingata riiete alt, kui riided ikka õhku kinni peavad. Oma riiete all hapniku lõppemise korral tuli hingata naabri riiete alt. Uputuse rong juba lähenes. Märkasin, et üks poiss on kaval ja on kükitanud kraavi äärde, milles on palju õhku, millest peab talle jätkuma kogu üleujutuse ajaks. Läksin libedast trepist alla. Õnneks oli olemas võimalus toetuda käsipuule.