Kirjutasin kirja

Olin ühe mehega kahekesi duši all. See juhtus kirjandusmuuseumis, kui valmistuti õhtuseks sulgemiseks. Pärast duši all käimist hakkasin oma asju kokku korjama. Laual oli hulk pastakaid, aga polnud selge, millised neist on minu omad. Andsin kasutatud köited tagasi. Muuseumi töötaja teatas, et homsest on asutusel suvevaheaeg ja sügisel nad vist ka muuseumi kohe lahti ei tee. Mina olin just jõudnud siin käima hakata. Leidsin, et kirjandusmuuseum ja ülikooli raamatukogu võiksid olla suletud kordamööda, mitte korraga. Töötaja lisas, et kellel vaja, neile annavad nad materjale vaadata ka puhkuse ajal. Aga seda ma ei soovinud. Sander solvus meie peale, läks nurga taha ja tuli tagasi relvasarnase esemega, millega ta mind ähvardas. Tundus, et see on mänguasi. Aga igaks juhuks võtsin selle Sandri käest ära. Tema ütles, et sellel on sees vedelik, mis lahti tegemise korral plahvatab. Vaatasin raamaturiiulit. Selles oli palju selliseid raamatuid, mida meil kodus ei olnud, nii et nad poleks kõik koju juurde mahtunud. Veekogus kõlaski plahvatus. Aga üks tark inimene seletas, et ei plahvatanud Sandri relv, vaid veekogu ääres on veiselaut ja üks veistest erituv vedelik veega kokku puutudes plahvatab.

Kirjutasin Helinale kirja. Kahest leheküljest oli täis kirjutatud juba poolteist. Helinal oli kombeks märkida üles nurka kirja alustamise kellaaeg ja pöördele lehe keeramise kellaaeg. Mina olin seni kirjutanud üles vaid kuupäevi, aga sel korral otsustasin ka kellaaja kirja panna. Vaatasin kella ja märkisin kellaaja esimese lehekülje ülemisse nurka. Siis taipasin, et see on võltsing - oleksin pidanud märkima kellaaja sinna, kus järg on. Kirjutasin mõned read edasi, siis vaatasin uuesti kella ja kirjutasin nende ridade kõrvale uue kellaaja. Kirjutasin kirja bussis sõites. Buss sisenes Tartusse. Tee ääres oli mägi, milles oli vagu, mille oli jätnud jalgrada. Kirjutasin, et ühed mehed proovivad seda mööda kõndida ettevaatlikult, aga üks lohistab jalgu, nii et hõõrub liiva tee küljest lahti. Kui minu vastas istuv mees seda tähelepanekut kuulis, vaatas ta ka aknast välja. Aga oli juba hilja, sest buss oli edasi sõitnud.

Homme pidi Põlvas algama malevõistlus. Arutasime, mis kel bussid sinna lähevad. Kui minna piisavalt varase bussiga, siis oli võimalus samal päeval koju tagasi sõita, juhul kui poleks mängima pääsenud. Üks tüdruk, kes ka kavatses sinna sõita, ütles, et seal tuleb ööseks vannitoa uks lukku panna. Mõtlesin, et õigem on lukustada oma toa uks. Turniir pidi toimuma Põlva psühhiaatriahaiglas. Leidsin, et haiglas ravil olevatele patsientidele, eriti kinnise osakonna omadele, tuleks turniiril osalemine kohustuslikuks teha, siis näeb huvitavaid partiisid. Olime Paides. Seina peal oli tahvel. Panin tähele, et mul on nägemine paremaks läinud, sest nägin tahvli pealt ilma prillideta paremini lugeda kui varem prillidega. Minu kõrval toimus kaklus. Üks naine tuli tuppa sisse ja võttis oma väikse poja kaklemast ära. Kaks suuremat poissi kaklesid edasi. Üks kägistas teist riietega, nii et teine hakkas juba lämbuma. Tema päästmiseks harutasin riide kaela ümbert lahti. Kui ta oli päästetud, siis ta ütles, et kui ta oleks surnud, siis oleks tema hing Kuu peale läinud. Aga ta lisas, et Kuu peal pidavat hea elu olema. Need poisid olid pärit Leningradist. Üks naine pakkus mulle kandiku pealt mingeid puuvilju. Ümberringi korrutati: "Aga banaani..." Kandikul ei olnud banaanid, vaid üks teine puuvili. Võtsin ühe tüki, aga see oli väga tilkuv. Sain siiski teise käega teise naise käest puhta taldriku võtta. Panin puuviljatüki taldrikule ja sõin seda suuga otse taldrikult. Õuele oli garaaže juurde ehitatud. Nendes hoiti autosid, millega tehti õppesõite. Meie auto siia enam ei mahtunud. Isa pahandas, et miks õuele ei ole katust peale ehitatud, kui tänavu on juubeliaasta.