Sunnitud kummardus

Kirjutasin oma toas inglise keele vihikusse harjutusi. Saabus õpetaja Kalme. Ta vaatas minu vihikut ja ütles, et hea, et ma täpselt kolm ülesannet olen teinud. See tähendas vist, et kui mul mõni ülesanne oleks parajasti pooleli olnud, siis poleks seda hinnata saanud. Nüüd parandas Kalme need kolm ülesannet ära ja pani igale eraldi hinde. Hinded oli kolm, neli ja viis. Keskmine oli seega neli. See oli hea, sest varem veerandi jooksul saadud hinnete keskmine oli alla nelja. Oleksin võinud parandusi lugeda, et neist õppida, aga ei viitsinud seda teha. Ühest parandusest vaatasin, et olin sõna keskel segi ajanud p ja q. Arvatavasti sellepärast, et need paiknevad tähestikus lähestikku.

Lamasin valgel ööl oma voodis. Saabus Henn, kes enne magama heitmist ütles mulle: "Vaenlane, ära sega mul magamist." Selline lause ajas mind vihale, aga ma ei hakanud midagi ette võtma, sest kui Henn lubas magama jääda, siis see tähendas, et rohkem polnud tal kavas rääkida. Seevastu hakkas saabudes rääkima Tõnu. Ta ütles et sai täna endale uue järgu, seni oli ta neljas järk. Ta ei öelnud, mis spordialast ta räägib, aga paistis, et malest. Uus järk oli ilmselt kolmas, mitte teine. Teine oleks palju olnud, sest mina ei olnud ka puhas esimene, vaid esimese ja teise piiri peal. Mind huvitas, mis Tõnu uus reiting on. Järkudele pidid vastama kindlad reitinguvahemikud. Tõnu ütles, et sai uue järgu korporatsioonis peetud turniiril. Küsisin, kas K. Sander ka seal korporatsioonis mängimas käib. Tõnu vastas, et ei, K. Sander mängib teises korporatsioonis. Leidsin, et võiks pidada korporatsioonide vahelisi võistlusi, see tõstaks male taset. Need sarnaneksid koolide vahelise võistlusega. Tõnu meenutas, et neljanda järgu sai ta koolidevahelisel võistlusel. Ta rääkis, et meie kooli võistkonnas mängisin mina esimesel laual tugevatega, Klaus teisel laual kolmelistega, Tõnu ise viimasel laual nõrkadega ning üks laud oli tühi. Vaidlesin vastu, et ühel laual mängis veel Sven. Ja oli ka tüdrukute laud. Juhul kui oli kaks tüdrukute lauda, võis üks neist tühi olla. Klaus ja Tõnu olid kooli teises võistkonnas, neil oli tõesti tühje laudu. Tõnu rääkis, et nüüd on kasutusel suurmeistrist kõrgem tiitel "uus suurmeister". Kahtlesin selles. Tahtsin võrgust kontrollida. Läksin toast välja. Koridoris voolas mulle vastu solginire. See tuli vannitoast. Selgus, et vannitoas on nii vanni kui ka kraanikausi äravooluauk juustega ummistunud ja ajavad seetõttu solki välja. Hakkasin neid puhastama, et viia juuksed prügikasti. Lisaks juustele oli seal ka hulk isa prillilappe. Neist ma ei teadnud, kas viia need ka prügikasti või jätta kraanikausi servale.

Olin koos emaga köögis. Ema tegi süia. Kallasin plekkkarbist suhkrut klaasi. Suur suhkruhunnik läks klaasist mööda laua peale. Hakkasin seda lusikaga tagasi kühveldama. Toomas pani pannile nuudleid. Ema märkas, et nuudlid on ussitanud. Ma ei teadnud, kas kuumutamisel ussid surevad või tungivad nad sissesöömisel lihastesse. Kraanikausi juures nägin roomamas ka ühte pikemat ussi. Ütlesin, et see on paeluss. Ema ei uskunud, aga kui oma silmaga nägi, siis nõustus. Arvasin, et see võib olla Peeter I paeluss, sest köögis oli raamat Peeter I kohta.

Esinesime "Vanemuise" laval. Etendus sai läbi. Nüüd pidime publikule kummardama. Mina seda teha ei tahtnud ja polekski teinud, aga minu kõrval seisja pani mulle käe ümber kaela ja surus mind endaga koos kummargile. Kui eesriie oli juba ette tõmmatud, tõmmati see veelkord eest ära, et me veelkord kummardaksime. Mind suruti ka nüüd kummargile. Aga oleks võinud juhtuda, et teist korda poleks seda enam minu eest tegema hakatud. Siis oleks publik mulle kummardamata jätmist pahaks pannud. Tänaval kõndides mõtlesin, et ükskord koolis kästi meil kirjutada kirjand lemmiktegelasest "Kevades". Oleksin võinud kirjutada, et "Kevade" tegelastest sarnanen kõige rohkem Arnoga, aga just selle poolest, mis mulle endale ei meeldi. Mul on sarnasusi ka Tootsiga. Kui koolis tehti "Kevade" etendust, siis otsustas õpetaja, et Tootsi peab mängima Krister. Õpilased ei olnud rahul, sest nende arvates pidi Toots tugevam olema. Tagantjärele mõeldes oli Kristeril Tootsiga sarnasusi küll, kui vanemaks saanu seisukohalt vaadata. Iseküsimus, kas näitleja pidi olema selle sarnane, keda ta mängib. Võbolla tuleb sarnase iseloomu korral mäng tõesti paremini välja. Kõndisime edasi. Ühest tänavanurgast möödudes muutusin rahutuks, sest paremale pöörates oleks jõudnud linnaossa, kus elas üks tuttav tüdruk. Ma ei tahtnud, et see välja paistaks. Vasakule pöörates oleks jõudnud teise tuttava tüdruku majani. Istusime muruplatsile. Minu suunas sirutati noaterasid. Ütlesin, et mul ei ole üldse nii hea nägemine, et ma neid terasid näeks.