Kui mind saalis ei olnud

Rahvas oli kooli saalis, mina koridoris. Kuulsin läbi ukse, kuidas üks ajalooprofessor rääkis, et ilma püksteta joosta ei tohi. Seda ma ei olnudki teinud, aga nähtavasti mõeldi, et ei tohi ka üles kirjutada unenägu, kus seda tehakse. Saalis toimus kirjanike kongress. Minu juurde tuli õpetaja Holts, kes küsis mult, kas ma ei taha enda asemel saali lasta Madis Kõivu. Vastasin, et loomulikult olen ma sellega nõus. Mul polnud mingit tahtmist saali minna ja ma ei olnud kindel, et ma üldse olin kutsutud. Holts ütles midagi umbes sellist, et nendega on raske, kellel ei ole väljundit. Läksin ühte tuppa linnavalitsuse lõunasöögile. Olin ainus sööja, teised kandsid mulle sööke ette. Nende söömiseks kehtisid siin kindlad ranged eeskirjad, millega ma polnud harjunud. Mul ei tahtnud toit suust edasi minna. Arvasin, et võin siiski süia nii nagu ise tahan. Koguneti ühte klassiruumi. Enne ürituse algust kukkus üks naine pikali ja ta suu juurest hakkas verd tulema. Läksin arstikabinetti kooliarsti kutsuma, kuigi keegi võis juba mobiiltelefoniga kiirabi kutsuda. Arsti kabinetis ei olnud ja mul tuli tema tagasitulekut pisut oodata. Kui ta tuli, siis ta ütles, et see sündmus võib tunduda väga verine, aga kõige verisem aasta tema koolis töötamise jooksul oli 1965, kui oli tulekahju, kuigi selles keegi raskelt kannatada ei saanud. Nüüd hakkas paistma, et koolimajas juhtub jälle midagi halba, mistõttu kõik hakkasid majast välja jooksma. Koju minnes läksin üle tee otse politseiautode tagant. Seal ei olnud tee ületamine arvatavasti lubatud. Politsei võis mind jälitama hakata, aga põgenesin kiirel sammul. Mulle andis pääsemislootuse see, et politsei ei teadnud, kus ma ära keeran. Enne koju minekut mõtlesin minna ühte teise majja puhkama.