Ülemaalitud pildid

Pille oli minu maalitud pildid kuskile kaasa võtnud. Nüüd tõi ta need tagasi ja rääkis, et ta täiustas minu hea ideega pilte. Ta viis selle lõpule nüüd, tehes veel mõned pintslitõmbed. Kui varem oleks mõni vend ajanud minu pildile kasvõi ühe liigse värvipritsme, oleksin ma saanud kurjaks, aga Pille käitumine oli nii ootamatu, et ma ei osanud midagi öelda. Ühel pildil oli Pille taustavärvile lisanud teist värvi. Sellele maalile, kus mul olid eri värvi kõrvuti seisvad lehtedeta, aga mõne marjaga puud, oli Pille lisanud suure pruuni oksa, mis kõiki neid väikseid puid kinni hoidis. Selgitasin, et väiksed puud olid mõeldud puudena, mitte okstena. Varsti taipasin, et Pille ei olnudki olemasolevaid pilte üle sodinud, vaid oli need suurematele paberitele ümber maalinud. Sellega võis üldiselt isegi rahule jääda, sest Pille oli maalinud kindlama käega, samas kui minu käsi oli värisenud. Ühelt pildilt tundsin ära oma mänguauto. Varsti pidid venelased meid küüditama, pakkisime kaasavõtmiseks asju. Igaüks meist tahtis kaasa võtta ühte oma karvastest mänguloomadest. Algul mõtlesin võtta oma pruuni mängukaru, aga otsustasin siiski kollase kasuks, sest pruun oleks kotis liiga palju ruumi võtnud ja pealegi oli pruun Moskvast ostetud, mistõttu tema kaasavõtmist oleks võidud pidada küüditamise heakskiitmiseks. Olime oma mäe otsas asuvas valduses, kuhu olime ehitanud keeruka mäega kokku sulava mitmekorruselise hoone. Sinna tuli üks suur koer. Peitsin ennast tema eest uste ja luukide taha, aga kuna tegemist oli päästekoeraga, arvas ta selle peale iga kord just, et ta peab mind nüüd päästma, sest ta tundis läbi puu inimese lõhna ja pidas mind justkui lume alla jäänuks. Olime laevas, mis tugevalt kõikus. Olime jõudmas sadamasse. Kapten käratas, et keegi köiest kinni võtaks, sest keegi ei tahtnud võtta. Laev hakkas uuesti kaist kõrvale kalduma.

Olin ühes kohas, kus keegi näitas oma uue arvuti klaviatuuri. Uued klaviatuurid olid sellised, et need käisid mitmest tükist kokku, mistõttu nad lagunesid liigutamisel laiali. See oli välja mõeldud selleks, et saaks klahvivahesid tolmust puhastada. Ütlesin, et olen näinud kahte-kolme sellise klaviatuuriga arvutit, aga pole veel näinud, et sellisest klaviatuurist midagi kasu oleks. Tegelikult tuli mulle varasemast meelde ainult oma arvuti. "Kolme" ütlesin juhuks, kui olen midagi ära unustanud. Vihmand tuli ja riputas midagi kapi küljele. Panin selle sealt kapi otsa. Aga Vihmand pani selle kapi küljele tagasi. Ma ei kannatanud hästi, kui see seal oli. Aga arvati, et kui asja seinale riputamise võimalus on olemas, siis peab seda võimalust kasutama. Minu vastas oleval pingil istus J. Malin. Sinna tuli teine temaga peaaegu ühesugune mees, kellest ma ei teadnud, kes see on. Öeldi, et see on Strandberg. Strandberg ei saanud selline olla. Öeldi uus nimi. Mõlemal mehel oli algul habe, aga varsti kadus see mõlemal eest. Arutati, kust on pärit sõna "näkk". Pakuti, et seda kasutati esimest korda raamatus "Näkimadalad". Mina meenutasin, et vist on see juba vana sõna, mis on tuletatud Rootsi maakonna Näking nimest. "Naking!" hüüdis keegi. Vaidlesin vastu, et mitte Hiina linna, vaid Rootsi maakonna nimest. Keegi teadis, et selle Rootsi maakonna nime hääldatakse umbes nagu "jeekim". Nii selgus, et sõnad "näkk" ja "jeekim" on ühise päritoluga.