Banaani tagandamine

Elasime läbi Euroopa ajaloo ühte möödunud sajanditest. See oli ajajärk, kus mitu sajandit järjest olid olemas ühed ja samad riigid. Ühelt poolt võis ennast tunda rahulikult, teiselt poolt pinged kuhjusid. Siis tulid vaenlased. Põgenesime nende eest oma rõdult naabrite rõdule ronimise teel. Osad jõudsid pärale, osad kukkusid alla.

Tänases ajalehes oli mitu arutlust teemal, kas Euroopa Liit laguneb. Mõtlesin, et kui ma aktiivselt Euroopa Liitu astumise vastu võitlesin, võisid sellel olla osalt haiguslikud põhjused. Aga kui järele mõelda, siis on ikka halb, et nüüd võib Eestisse lõputult inimesi elama tulla. Üks Isamaliidu poliitik ütles lehes, et kõige kõrgemalt hindab ta neid, kes on Euroopa Liitu kuulumise poolt. Ta kiitis, et need, keda ta kõige kõrgemalt hindab, tulid isegi Ansipi toetuseks meelt avaldama. Keegi rääkis suuliselt, et NATO väed on küll Eestis, aga NATO Eestit ei kaitse ja ei võta midagi ette Vene tankide vastu. Ma ei saanud täpselt aru, kas mõni Vene tank on Eestisse sisenenud või seisavad need piiri taga.

Panin poolepealt käima mingi raadiosaate. Seal rääkisid kaks naishäält, kellest ma ei teadnud, kes nad on. Üks hääl oli rõõmus, aga rääkis pessimistlikku juttu. Jutu sisu järgi tundus ta olevat Helina, hääl oli ka tema moodi. Teine hääl oli tema omast vanem. See oli kurvem, aga püüdis Helina moodi hääle omanikku lohutada ja esitas talle küsimusi.

Olime Paides. Võtsin riiuli pealt taldrikult kommi. Kui me eelmine kord Paides käisime, olid need kommid sama koha peal. Paide elanikud polnud neid vahepeal söönud, kuigi vahepeal oli päris palju aega möödunud. Pidime hakkama Tartusse sõitma. Õues oli helikopter, mis meid peale pidi võtma. Helikopteris piiksus vahetpidamata aparaat, mis ütles, et on kiiret vastust vaja. Ma ei tahtnud hästi selle helikopteri peale minna. Põhjendasin seda sellega, et sellised helikopterid viivad vahel inimesi orjadeks. Ütlesin, et on vaja tunnistajat, et see helikopter meid peale võtab.

Seisime arhiivi ees. Isa küsis mult, kas ma Kivisildnikku unes näen. Vastasin midagi ebamäärast. Isa küsis, kas ma Kivisildniku ära tunnen. Vastasin, et ma võibolla vahel näen teda, aga ei ole kindel, kas see on tema. Selgus, et Kivisildnik seisab meie kõrval. Ma ei teadnud, kas ta just praegu tuli või oli juba pikemalt siin olnud. Isa küsis Kivisildnikult, mida ta endast mõtleb. Kõndisime suure karja inimestega keset maanteed. Mina olin esimeste hulgas, taga tuli rahvast tihedamalt. Vastu sõitis mootorratas. Läksin tee äärde, aga minu ees kõndinud tüdruk läks päris rohu peale. Vaatasin selja taha, kas mootorratas mahub inimeste vahelt läbi. Kuidagi mahtus. Jõudsime muuseumi. Seal olid riiulid naeltega seina külge kinnitatud, et riiul ei väriseks. Aga osad olid keset ruumi ja hakkasid ikkagi värisema. Pille süüdistas mind, et mina väristan neid. Tegelikult tegi seda üks teine meie hulgast. Rääkisin filmist, mis Krister oli Libeeria kohta teinud. Krister ja Oudekki olid kumbki teinud ühe filmi Libeeria kohta. Istusime laua taha sööma. Ühel taldrikul oli umbes 20 erinevat banaanisorti. Ma ütlesin, et ei saa ju õiget banaani välja valida, sest ei tea ette, millise maitsega milline banaan on. Artur rääkis, et selles Aafrika riigis, mille banaanid need on, hakatakse ühte banaani võimult tagandama, aga järgmisena võib võimule tulla veel äärmuslikum banaan. Mulle ütles Artur, et ma võin banaanitaldriku endale võtta, sest tema sööb teist toitu.