Kummitused kirikus

Olin Paide aia tagumises nurgas ja kirjutasin üles unenägu. Minuga tuli rääkima üks kursuseõde. Ütlesin, et teise kursuseõe perekonnanimi tuleb ühest teisest nimest. Vaieldi vastu, et see tuleb hoopis ühest puusordist. Vaadati, et ma ei kirjuta unenägu üles täpselt. Tundsin enda joonistatud nägude hulgast ära Klausi ja Tõnu, kuigi ma polnud neid joonistanud sihilikult. Tõnul olid piltidel alati ees prillid, sest kunagi kandis ta prille. Toomale ütlesin, et kui ta on vasikas, siis peaks ta asjadega rohkem nõus olema, mitte nii palju vaidlema. Aga mul tekkis küsimus, et kas ta on üldse kogu elu vasikas, võibolla ta on pärast ülikooli lõpetamist juba pühvel. Algas äike. Hoiatasin teisi, et äikse ajal ei tohi vastu puu tüve toetuda, puu lähedal on ka ohtlik, sest see võib pilbasteks lennata, lagedal ei tohi ka olla. Kõige parem on olla majas. Minu hoiatust ei võetud eriti kuulda, sest riski peeti väikseks. Osad ronisid puu okstel, arvates, et välk lööb ainult mööda tüve. Nüüd tuli neid hoiatada, et puu oksad võivad ära murduda.

Kõndisin kodu poole. Kodu lähedale oli ehitatud uus kirik. Hakkas minema pimedaks. Kiriku akendes nägin liikumas helendavaid kogusid. Oma majas tuli ronida üles järsust trepist. Ema ja isa tegid mulle korteriukse lahti. Mulle ei meeldinud, millise häälega nad rääkisid. Ütlesin, et mina nägin kirikus kummitusi ja ufosid, aga nüüd räägitakse sellise häälega. Ütlesin, et ma kardan majast välja kukkuda. Ema ütles, et see ei olegi maja, vaid laev. Vastasin, et siis peab uppumist ka kartma hakkama. Laevad kõiguvad tugevalt, aga minu kogemuse järgi ei lähe kõikuvas laevas magaja nii kergelt veerema kui kõikuvas majas magaja.