Presidendivalimised

Algaval päeval pidi rahvas valima presidendi. Kandidaate oli neli, nende hulgas olime mina ja Helina. Tahtsin Helinalt küsida, et kui teda valitakse, kas ta astub siis kohe tagasi. Ühe kandidaadi kohta räägiti, et pärast valituks osutumist tahab ta sooritada ühe kuriteo, millist on varem ka sooritatud, aga tema tahab teha uut moodi, et ta annab kuriteost ajalehes ette teada. Toimus plahvatus. Kui läksin plahvatuskoha lähedalt riidehoiust oma riideid võtma, siis ma riidehoiuruumi ise ei sisenenud, sest minu kui presidendikandidaadi sisenemise korral oleks võidud seal lõhata uus pomm. Palusin üle ukse, et Mari S. mulle minu riided ulataks. Algul mõtlesin, et hakkan presidendina kandma kampsunit. Panin siiski selga ülikonna. Siis märkasin, et ülikonna alla olin unustanud ikkagi kampsuni. Sellega olin rahul.

Läksin mängima maleturniiri kahte viimast vooru. Olin väga unine. Mõtlesin, et mänguruumis peaks enne vooru algust natuke magama, kuigi ärgata oleksin võinud alles siis, kui mäng juba käib. Kohale jõudes küsisin Reilt, kas ta ei saaks anda ühte lauset raamatu motoks. Tegelikult ei olnud sellel palvel mõtet, sest raamat oli juba ilmunud ja kordustrükki ei olnud kavas. Küsimuse lugesin maha mingilt paberilt, kuhu see oli trükitud saksa keeles. Aga varsti hakkas paistma, et lause võib tähendada midagi muud kui mina arvasin, sest Rei vastas hoopis, et ma võin küll laua pealt maleraamatuid laenata, kui ma need tagasi toon. Minu vastaseks pidi olema M. Urm. Ütlesin talle, et nupud tuleb peale panna teist pidi, sest mina mängin mustadega. Ta vaidles vastu, et minul on valged. Selline arvamus oli tal arvatavasti sellepärast, et minu vastu on tal nii raske mängida, nagu mängiks ta mustadega. Ta vaatas siiski oma märkmetest järgi, et valged on tõesti temal. Ta võis nüüd ka eksida, aga ma ei hakanud kohtuniku laua juurde kontrollima minema.