Kohustuslik sõiduõpe

Mängult võetakse roolijoodikute arvu vähendamiseks vastu seadus, et autojuhilubade omandamine on kohustuslik kõigile inimestele. Mind kutsutakse autokooli. Lähen kohale, aga räägin seal, et mina küll sõitmist selgeks ei saa, mul pole sellistes asjades üldse tunnetust. Sõiduõpetaja ütleb, et mina näen palju unenägusid, minu puhul rakendatakse unesõpet. Kui ma olen sõidu unes läbi teinud, oskan ma seda ka ärkvel olles. Sellise unenäo tekitamiseks sõidutatakse mind päev läbi autoga ringi. Sõidu ajal peetakse mulle loengut juhtimise, liikluseeskirjade ja erinevate automarkide teemal. Mul on päev läbi halb olla ja järneval ööl ei näe ma ühtegi unenägu. Seletan hommikul, et mul tekivad unenäod ainult siis, kui olen päeval raamatut lugenud. Selle jutu peale antakse mulle autojuhtimisõpik. Loen päev läbi seda. Öösel näen unes, et autoks nimetatakse pesumasinat, sellesse tuleb panna mustad riided ja valada bensiini. Seejärel tuleb keerata süütevõtit. Kui olen sõiduõpetajale unenäo ära rääkinud, siis ta arvab, et kui ma süütevõtme keeramise unes ära nägin, siis ma võin juba juhtima hakata. Vaidlen vastu, et roolikeeramist unenäos ei olnud. Õpetaja küsib, et kas unenäos pesumasina trummel siis keerlema ei hakanud. Vastan, et vist hakkas. Sõiduõpetaja ütleb, et see vastabki rooli keeramisele, nüüd pean ma sõitma hakkama. Teen siis nagu unenäoski, et lasen kõigepealt paaki bensiini. Süütevõtmena proovin kasutada oma korteri võtit, torgates selle samasse auku, kust bensiini sisse lasksin. Aga auto ei käivitu. Mõtlen, et muidugi, sellel võtmel pole leeki küljes. Järgmiseks tahan proovida tikuga. Aga sõiduõpetaja peatab mind. Lähen terroriakti korraldamise süüdistusega trellide taha. Tunnen kergendust, sest nüüd lükkub autojuhtimine edasi. Aga kui ma ükskord vanglast välja pääsen, siis pean ikkagi juhtima hakkama. Võibolla vahepeal siiski seadus tühistatakse, kui nähakse, et sellest on rohkem kahju kui kasu. Ilus ei ole seda loota, sest see tähendab, et kellegi teisega juhtub õnnetus.