Unenäod joonistamisklassi ja Dostojevskiga

Oli joonistamistund. Mulle väga ei meeldinud, kuidas joonistamistundides pintsliga mäkerdatakse, sest see ei olnud ilus. Kui ma oleksin olnud kunstnik, oleks mulle peaasi olnud, et mäkerdatakse. Kodus ilusaid pilte joonistada meeldis mulle küll. Praeguses tunnis maalisin pilti, millele tegin kõigepealt palju ühte värvi täppe, seejärel hakkasin täppide ümber maalima rõngaid, nii et iga täpi ümber oleks mitu erinevat värvi rõngast. Et pilt valmis aeglaselt, siis oleks võinud maalida pildile tegelased, kes oleks mul seda maalida aidanud, aga tõenäoliselt poleks nad päriselt aidanud.

Aeti juttu Dostojevskiga. Jutt oli väga keeruline. Sellest ei saanud igaüks aru, sest igal lausel oli mingi varjatud tähendus. Keegi oleks võinud Dostojevski eeskujul püüda samasugust segast juttu rääkida, aga see poleks tal õnnestunud, sest jäljendaja jutul poleks sellist varjatud tähendust olnud. Dostojevski oli kirjanikuna tuntud, seepärast kutsus tema blogi inimesi lugema. Iga päev luges seda 50 inimest. Dostojevski hüüdis kellelegi, et see ruumist kaoks. Äraaetav vastas, et selline käsklus paneb teda kogu aadlis pettuma. Pille toas leidsin riiulist maleraamatu, mis oli kõigepealt ilmunud 19. sajandil võõrkeeles teistsuguse pealkirja all ja seejärel 1910 eestikeelse tõlkena pealkirjaga "Male aastatuhat". Leidsin, et seda pealkirja kasutati liiga vara, sest tol ajal male arengu seisukohalt aastatuhat alles algas. Märkasin veel seost, et vist on nii üks maleraamat kui ka üks romaan ilmunud pealkirja all "Kodukäijad seiklevad". Kontrollida ma ei saanud, sest ei leidnud kumbagi raamatut riiulist üles. Nende tükke vist leidsin.

Läksin joonistamisklassi, kus pidi toimuma kirjanduse tund. Algul tahtsin istuda keskmise rea teise pinki, sest seal nägin Sandrit, kes oli mu pinginaaber. Aga mulle tuli meelde, et varem olime istunud uksepoolse rea teises pingis. Oleksin istunud nüüd ka sinna, aga ees oli juba Lauri K. kott. Lõpuks istusin üksi keskmise rea viimasesse pinki. Õpetaja käskis kõigil kirjutada vihikusse üks jutt. Kui mul see valmis oli, tuli õpetaja ja vaatas minu vihikusse. Ta hakkas pahandama, et kirjutada tuli 18 lauset, aga mina olen kirjutanud 8. Vabandasin ennast sellega, et ma jäin tundi hiljaks, mistõttu ma ei kuulnud, kui seda arvu nimetati. Pakkusin, et võin kodus uue jutu kirjutada. Õpetaja ütles, et ma seda ei teeks, sest teised ei tee üldse koduseid töid. Ta kõndis eemale. Mõtlesin, et olen küll nummerdanud jutus 8 alajaotust, aga võibolla on igas jaotuses kaks lauset. Pealegi on minu laused riimis.

Kõndisin maleklubi suunas. Pargis puude all nägin lehvimas lippu, millel oli narmendavaks joonistatud S. See lipp oli halva tähendusega. Sellest hoolimata joonistasin oma sinisele lipule samuti narmendava S-i, kuigi natuke teistsuguse kujuga, sest olin sellist märki varemgi kasutanud. Minu märgil halba tähendust ei olnud, aga inimesed ei pruukinud sellest aru saada. Mõtlesin, et järgmine kord kustutan lipult S-i ära ja kirjutan ühele küljele selle asemel "sini-must-valge". Kuna sinine lipp on ka Euroopa Liidul, siis kirjutan oma lipu teisele küljele midagi eurovastast. Selle lipu panen klubis mängu ajal malelaua kõrvale. Klubis hakkasid Karba ja Vihmand kaarte mängima. Karba alustas mängu sõnadega: "Vannun seitse." Selles mängus tuli igal käigul öelda mingi arv ja nimetada selle ütlemist vandumiseks.