Kaks kodu

Inimesed jagati voodite vahel. Voodid olid tihedalt üksteise kõrval. Igas voodis pidi magama kaks inimest. Ühes voodis pidid magama Himmler ja Göring. Mina olin Himmler. Mulle öeldi ühtede inimeste kohta, et mina tapaks need muidugi kohe ära. Vastasin, et arvatakse, et kui ma olen Himmler, siis ma tapaks kõik ära, aga tegelikult ei tapaks. Sõda oli läbi. Iga nats valitses veel ühte riiki. Mina ütlesin inglastele, et mina astun tagasi. Ütlesin, et kõigis natside valitsetavates riikides tuleks ruttu demokraatlikud valimised korraldada. Enda tegevuse eesmärgiks nimetasin selle tõestamise, et isegi Hitleri ajal ei olnud kõik kurjategijad. Me elasime praeguses korteris, aga vana korter kuulus ka meile. Hakkasin sinna minema. Üks täiskasvanud naine ütles ühele väiksele tüdrukule, et mina selle tüdruku eest hoolitsema ei hakka. Ma ei olnud kindel, võibolla oleksin hakanud. Aga praegu läksin üksi Kaunase puiesteele. Kui meie vanale majale lähenesin, siis mõtlesin, et tavaliselt selle majani jõudes ärkan üles, aga kui ma nüüd mõtlen kohale jõudmise asemel sellele, mida ma pärast kohale jõudmist tegema hakkan, siis peaks unenägu kauem kestma. Sisenesin trepikotta. See oli muutunud teistsuguseks kui varem. Enne oli igal korrusel olnud neli korteriust, nüüd oli kolm. Korterinumbrid ei tulnud järjekorras, vaid läbisegi. Mõnele uksele olid kirjutatud numbrite vahemikud kas väiksemalt suurema või suuremalt väiksema suunas, nagu oleks nende uste taga veel mitu korterit. Oma korterit oli raske leida. Küsisin teiste trepil viibijate käest, mis minu korteri number on. Mõtlesin, et see ei pea olema sama, mis varem, et ma lõpuks kohale jõuaks. Sain korteri numbri teada ja läksin uksest sisse. Korter oli ka teistsugune kui varem.