Putukaajaleht ja kunstniku juubel

Putukaajalehe tegijad andsid uue numbri kirjutamise ülesande mulle. Kirjutasin selle valmis. Järgmise päeva numbri kirjutamise ülesande andsid nad jälle mulle. Selles numbris mõtlesin kirjutada lapsepõlvemälestusi mesilastest. Aga ülesanne võeti minult ära ja anti Klausile. Panin tähele, et minu kirjutatud ja kavandatud number olid väiksemad kui varasemad numbrid. Klaus jättis ülesande hoopis täitmata. Mõtlesin, et ega putukaajalehte ei olegi mulle üldse vaja. Läksin kunstnikke majja. Selle ruumid sarnanesid kirjanduse maja ruumidega, aga olid siiski teistsugused. Täna tähistati seal ühe mulle võõra naiskunstniku juubelit. Vaatasin natuke ringi, tagasi kõndides jäi oletatav juubilar mulle teele ette. Küsisin, kas temal on täna sünnipäev. Kui ta kinnitas, et temal, siis surusin ta kätt. Seejärel istuti saali maha. Seal oli kavas filmi näitamine, aga vahepeal läks saali ette suur kari tantsijaid. Neid ma ei vaadanud, vaid hakkasin tõstma kaasas olnud taskumalenuppe.