Kõrgema olendi vangipõlv

Olime klassiga sõitnud ühte väiksesse majja. Pidime sinna ööbima jääma. Kardeti, et rästikuaukudest lendavad välja mesilased ja hakkavad nõelama. Tekkis küsimus, kas augus rästikut ennast ei või olla. Aga arvati, et kui auku vaadates rästikut näha ei ole, siis teda seal polegi. Neist aukudest võeti välja hoopis suur kogus kala. Hakkasime kalu sööma. Esimese päevaga saime söödud kõik kalad, järgmisel päeval pidime saama söödud järgmise toidu ja kolmandal päeval kolmanda. Siis oleksid kõik toidud otsas olnud.

Ühel pööningul elas kõrgem olend, kes ei saanud pööningult alla. Kunagi oli teine kõrgem olend ta sinna toonud. Vangis olev olend teadis, et ta ei saa tänavale hüpata, sest ta oli küllalt näinud, et sealt alla hüppajad kukuvad puruks. Olend oli pööningul elanud kaua ja tema elus kunagi muud midagi ei juhtunud. Lõpuks olend siiski põgenes. Ta hakkas tänavatel nägema vaiminimesi, kes teda põgenemise järel otsisid. Kolm esimest neist pani ta põlema. Hiljem ta loobus sellisest käitumisest, sest see äratas tavaliste inimeste tähelepanu, kuid ta nägi, et vaiminimesed oma ülemuse käsul temaga midagi ei teegi.

Rahvas oli muutunud rahutuks. Koguneti meeleavaldustele ja seisti seal loosungitega. Meeleavalduste korraldajad esitasid rahvale küsimusi, millele rahvas sai vastata kooris "ei" või "jaa". Sekka juhtus ka ebasobivamaid küsimusi, millele vastuseks hakkas rahvas läbisegi erinevaid asju rääkima. Taheti luua revolutsioonilist tribunali. Selgus, et kõige rohkem tahetakse karistada raiskajaid. Kõndisin läbi linna. Nägin tänaval, kuidas üks mees tulistama hakkas. Jooksin politseiauto juurde ja palusin politseinikul midagi ette võtta. Politseinik ütles, et paugutamist on nii palju, et sellele nad ei pööra üldse tähelepanu, kui paugutamisel tagajärgi näha ei ole. Tegin väikse ringi, aga kartsin tulistajaga uuesti kohtuda.

Olin laagris. Pühapäeva hommikul magasin kaua. Üks väike poiss tuli minu juurde ja küsis, kas ma sellepärast olengi nii nõrk, et ma kolm päeva järjest magan. Nimelt olid reede, laupäev ja pühapäev laagris kõik puhkepäevad. Aga enda arvates olin vahepeal üles ka tõusnud. Meie toast hakkas üks poiss läbi koridori pesemisruumi minema. Märkasin, et tal on püksid alla vajunud. Koridori lõpus keegi mind nähes ehmatas ja kukkus alla. Kartsin, et ta kukkus läbi Läti ja Leedu. Oma toa suunas tagasi minnes nägin, et teele jäävas söögiruumis juba süiakse hommikusööki. Kuulsin, kuidas ühes kahest lauast ütles keegi minu kohta midagi iroonilist. Viskasin selles suunas oma taskukella. Tabasin kellegi pead, aga arvatavasti vale inimese oma. Kell põrkas minu kätte tagasi. Läksin oma tuppa ja mõtlesin seal, et nüüd võidakse mind füüsilise vägivalla tarvitamise eest karistada.

Olin loengus. Naisõppejõud tegi tahvlile Eesti linnade kohta käiva tabeli, mida üliõpilased konspektidesse ümber kirjutasid ja selles leiduvaid märke ümber joonistasid. Õppejõud tegi pika pausi, aga minul ei tahtnud konspekteerimisega järele jõudmine kuidagi õnnestuda. Varem olin olnud kiirem kirjutaja. Mõtlesin, et paus ei saa ju olla mõeldus selleks, et konspekteerimisega järgi jõutaks, sest kõik ei ole nii aeglased kirjutajad. Siis märkasin, et asi on selles, et on jagatud laiali ülesanne, mida tuleb praegu lahendada. Nüüd saatsid Mait ja Madis mulle ka ülesandelehe edasi, mida nad seni miskipärast enda käes olid hoidnud. Ülesande põhjal tuli koostada ühe masina skeem. Hakkas paistma, et see aine kuulub füüsikateaduskonna alla.