Haaremis peidus

Mäletasin, et ükskord oli Oudekki mulle külla tulnud ja me olime istunud kahekesi pikalt vaikides minu toas. Teine kord oli ta veel külla tulnud ja siis olime rääkinud. Vahepeal hakkasin arvama, et need külaskäigud olid ainult minu haige ettekujutus. Aga nüüd järele mõeldes tundus, et need pidid päriselt aset leidnud olema, sest Oudekki pidi mäletama minu kohta sama palju nagu mina tema kohta, järelikult ta pidi tahtma kokku saada.

*
Läksin maleturniirile. Üks osavõtja ütles, et ta on minu vastu valmistunud. Vastasin, et me ei lähegi kokku, sest ma mängin B-turniiri. Eelmine aasta olin A-turniiril viimaste hulgas, reiting langes ja nüüd olen B-turniiril. Mul on kiirmale reiting juba 57 punkti madalam kui pika male oma. Minu esimese vooru vastaseks tuli K. Sander. Minul olid mustad. Kõik mustad etturid ei olnud lauale pandud ja hakkasin seda nüüd tegema. K. Sander pani juba minu kella käima. Panin kella seisma tagasi ja ütlesin, et enne ei tohi mängu alustada, kui kõik nupud on peal.

*
Organisatsioon nimega KGB hakkas mulle venekeelseid kirju saatma. Selle kirjade sarja nimi oli "Konkurendid". Igas kirjas olid põhjalikud andmed mõne minu tuttava kohta. Neile tuttavatele saadeti ilmselt omakorda andmeid minu kohta. Aga kõik kirjades sisalduvad andmed ei saanud õiged olla. Näiteks Helina kohta kirjutati, et ta on minu vanaema ja et ta on meessoost.

*
Üks minu sugulane oli kunagi teadmata kadunuks jäänud. Arvati, et ta oli tapnud ühe inimese ja põgenes selle paljastamise kartusel. Ameerika politsei teatas, et see sugulane peaks nüüd elama Havail, aga kinni ei võtnud. Politsei tundis ta näo järgi ära, aga kinni võtta ei saanud sellepärast, et ta oli nime vahetanud. Teatati oletusest, et seal, kus raamatus "Tuulest viidud" kaks inimest ratsutades surma sai, tegutsevadki nevadistid, mis oli nende surma tegelik põhjus. Nevadistid olid Nevada osariigi iseseisvuse nõudjad. Vaieldi vastu, et pärast seda, kui nad said osariigi parlamendis ainult kolm kohta, see liikumine hääbus, nähes, et edu nad ei saavuta. Aga minu meelest poliitilisest tegevusest loobumine ei tähendanud, et nad oleksid terrorist loobunud. Kõndisime mööda lumist teed. Krister ja üks teine mees korjasid lume seest valgeid asju, nimetades igaühe puhul, mis loomaga on tegemist. Mina ütlesin, et minu jaoks on need lihtsalt lume tükid. Vastati, et seda need ei ole. Läksime ühte majja. Tahtsin ennast teiste eest ära peita. Mõtlesin, et kui peidan millegi taha, kust ei saa kaugemale edasi põgeneda, siis võetakse mind varsti kinni. Aga lähen lihtsalt mõne ukse taha ja selle ukse avamise peale ei tulda. Läksin sisse uksest, mille taga oli suur riietusruum ja väiksem vannituba. Vannitoas olid paljad naised duši all. Mul oli peaasi, et jälitavad mehed mind kätte ei saaks, seetõttu läksin nende naiste juurde peitu. Mõtlesin, et peaksin ennast samuti naiseks maskeerima. Aga sellest ma siiski loobusin, sest kui maskeerimiseks kasutatavad esemed oleks alla vajuma hakanud, oleks välja tulnud, et tegelikult ma ei ole naine. Tuli peita hoopis riietusruumi teki alla. Läksin koos nende naistega seal oleva voodi juurde. Need naised olid haareminaised. Vahepeal käisin koridoris, kus üks meeskirjanik mind nägi. Haaremiruumi voodi juurde tagasi minnes mõtlesin, et ta võib jälitajatele minu nägemisest teatada. Ja mõtlesin, et see haarem peab kellegi oma olema, haaremiomanik võib tulla naiste juurde ja samuti mind näha.