Üllatused või stabiilsus?

Eilses "Sirbis" kirjutati, et teater peab üllatama. Kui lavastaja enam näitlejaid ei üllata, olevat tal aeg amet maha panna. Mina olen seisukohal, et parem on kuulata sada korda head laulu kui üks kord kehva. Kas siis hea laul üllatab igal kuulamisel uuesti?