Esimene Päikselt tulnud osake käes

Ema ütles mulle, et mul vist pealuu hõõrub aju, ma peaksin operatsioonile minema. Seda ei kavatsenud ma teha. Mõtlesin rääkida psühhiaatrile, et ema tahab mind kogu aeg igasugu operatsioonidele saata, see tuleb lihtsalt sellest, et minu välimus ei meeldi. Mul ei olnud vaimne tervis nii hea, et ma oleksin kannatanud operatsioonidel käia. Ütlesin edasi uudise, et püüti kinni esimene Päikselt tulnud osake. Lisasin, et osakesi peaks ju iga päikesekiirega tulema. Klaus vastas, et muidugi, võibolla see oli esimene osake, mis Eesti aparaatidega kinni püüti. Mõtlesin, et võibolla oli tegemist esimese elusa osakesega. Aga nii väiksed osakesed ei saanud vist elus olla. Osakeste all mõtlesin molekule, aga lisaks tuli päikesekiirtega veel footoneid. Ütlesin, et hapnik põleb CO2-ks, aga võibolla temperatuuri tõustes võib see veel omakorda edasi põleda. Hakkasin siiski kahtlema, et ega see vingugaas ei ole. Aga siis jõudsin arvamusele, et väga kuuma käes võivad molekulid aatomiteks laguneda, sest Päiksel toimuvad isegi tuumareaktsioonid, kus vesinik muutub heeliumiks. Kõndisin tänaval. Mõtlesin, et ema peab minu aju haigeks vist sellepärast, et ma räägin füüsikast, millest tema aru ei saa. Või mõtleb ta just, et poisi kohta oskan füüsikat liiga halvasti. Mulle tuli meelde, et kõiki operatsioone polnud ema siiski vajalikuks pidanud. Kui olin öelnud, et mul selgroog ragiseb, oli ema vastanud, et sellest pole midagi.