Kirja tellija

Kõndisin metsa all. Mul oli käes klaaspurk ja tahtsin sinna korjata segamini erinevaid marju. Tikreid korjates hakkasin mõtlema, et võibolla need ei olegi söödavad, sest lõhnav vaarikas ei ole söödav. Siis mõtlesin, et ega need ei ole ju vaarikad, vaid tikrid. Aga edasi ma siiski ei korjanud. Hakkasin kõigile metsa all kõndivatele noortele ühekaupa ütlema, et nad ei kasutaks selliseid sõnu nagu "kurat" ja ei ropendaks. See muutis nad minu vastu vaenulikuks.

*
Kui vaatasin toidukappi, libises mööda plekkpurki metallkäsi. Seda tegi vist üks naine, kes aimas, et ma võin sel hetkel kappi vaadata. Aga ta ei saanud kindlalt teada, millal ma täpselt vaatan, nii tegi ta seda käe libistamist vist mitu korda. Kappi vaatasin voodis lamades. See naine kirjutas, et ta sai teada, et ühel telefonil helistades saab endale kirja tellida ja et seda ta vist teebki. Ta jätkas, et vanade aeg on läbi, kes tegid lapsi ja kellel oli moraal. Mõtlesin, et võiks vastata, et ellu jäävad ikkagi ainult need, kes käituvad nagu vanad. Voodi kõrvale tapeedile oli pastakaga joonistatud. Ma ei olnud joonistusega rahul ja seetõttu arendasin seda edasi. Magamistuppa tuli ema, kes ütles igale vennale erinevat asja. Mulle ütles ta, et kui mul oli salli peal plekk, siis tegin ma sinna kohe läraka. Sellega pidas ta vist silmas tapeedijoonistusi. Mõtlesin, kas tõusta üles. Isa tahtis, et ma läheks reisile. Lamasin voodis edasi. Mõtlesin, et ma olen vist kõnevõime kaotanud. Minu edasine elu pidi olema kurb, et ma saan kõigest aru, aga ei saa midagi öelda.