Täielik ülevaade indiaanlastest

Miloslav Stingl. "Indiaanlased ilma tomahookideta". Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar. Tallinn 1981. (Originaal 1963.) 448 lk.

See on kõige parem raamat indiaanlastest, mida ma olen lugenud. Varem loetud või lehitsetud on keskendunud kitsamatele teemadele, aga alles nüüd sain indiaanlaste kohta täieliku ülevaate, nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. Autor jagab Ameerika põliselanikud indiaanlasteks ja eskimoteks. Eskimod jätab ta küll välja, aga kirjutab kõigist indiaanlastest, alustades nende Ameerikasse saabumisest ja lõpetades tulevikuennustustega.

Ma ei saanud aru, miks on raamatul selline pealkiri. Seda enam, et vaatamata pealkirjas antud lubadusele on selles juttu ka tomahookidest. Pealkiri oli eksitav, nagu räägitaks ainult mingist kitsamast indiaanlaste rühmast või ajast, kuigi asi on vastupidi. Kui oleks selgem pealkiri, oleksin võibolla lugemiseni jõudnud varem.

Lugesin seda raamatut alles pärast seda, kui olin lõpetanud sama autori ja tõlkijaga "Indiaani püramiidide saladused", mis rääkis maiadest. Nüüd loetud raamat on ilmunud eesti keeles hiljem, aga tšehhi keeles varem. Mõningane miinus on selle ilmumine kommunistliku korra ajal. Raamatus on segamini kolm erinevat poliitilist hoiakut: 1) indiaanlastele kaasa tundmine, 2) tšehhide tegevusele suurendatud tähelepanu pööramine, 3) kommunismi propaganda. Viimast poleks autor tõenäoliselt paremal ajal kirjutades teinud. Aga tšehhi rahvuslik hoiak on eestlaste omale küllaltki sarnane, sest kumbki rahvas pole Ameerikat koloniseerinud, vaid on ise elanud suuremate rahvaste võimu all, Ida ja Lääne piiril.

Raamatust saab teada, et mitte ainult valged ei avastanud Ameerikat hilja, vaid ka indiaanlased pole seal kõige kauem elanud. Nad saabusid Aasiast Alaska kaudu 30 000 aastat tagasi. Põhja-Ameerika preeriaalad, mille kohta on palju filme, olid valgete saabumisel veel asustamata ja sinna said indiaanlased elama asuda alles tänu eurooplastelt saadud hobusele. "Indiaani püramiidide saladustest" võis lugeda, et maiadel polnud üldse veoloomi, aga nüüd loetu räägib ka indiaanlaste koduloomadest, Lõuna-Ameerikas kasutasid nad veoloomadena laamasid.

Autor ütleb, et kõige tuntumad on Põhja-Ameerika indiaanlased ja paljudel on ettekujutus, et nad on kõik sellised. Tegelikult saab indiaanlased jagada nelja suuremasse rühma:

1) Põhja-Ameerika indiaanlased, kes olid eurooplaste saabumisel vähe arenenud, kuigi ka nende hulgas oli piltkirja kasutajaid. Selle rühma arvukus on kõige väiksem ja pärast Ameerika avastamist on nende osakaal kõigi indiaanlaste hulgas veelgi vähenenud. Nad on ainsad indiaanlased, kes elavad reservaatides. Halvem on nende olukord Ameerika Ühendriikides, seevastu Kanada omad on kõige rikkamad indiaanlased.

2) Mesoameerika indiaanlased, kellel olid kõige arenenumad kõrgkultuurid, kellel oli palju kirjandust. Mesoameerika oleks otsetõlkes Kesk-Ameerika, aga need kaks mõistet siiski ei kattu, vaid ühte mõistet kasutatakse indiaanlastest ja teist tänapäeva olukorrast rääkides.

3) Lõuna-Ameerika lääneosa samuti suhteliselt arenenud kultuurid. Raamatu ilmumise ajaks ei olnud tõestatud, et seal oleks kirja tuntud, väljaarvatud inkade nöörkiri. Viimast autor siiski kirjaks ei liigita, kuna seda kasutati arvude, mitte sõnade ülesmärkimiseks.

4) Lõuna-Ameerika idaosa metsikud rahvad. Nii raamat kui ka hiljutine Vikerraadio saatesari uuemate andmetega kinnitasid, et selle rühma arvukus on palju väiksem kui eelmisel. Vikerraadios oli pikk saatesari Lõuna-Ameerikast, mis hiljuti lõppes. Kuulsin sellest mõningaid katkendeid ja need pigem kinnitasid loetud raamatut kui läksid sellega vastuollu.

Neljaks kõige tähtsamaks indiaanirahvaks nimetas raamatu autor maiasid (selles raamatus maajad), asteeke, inkasid ja ühte vähem tuntud Kolumbia rahvast, mille täpne nimi ei jäänud mulle meelde. Kõige arenenumad olid maiad, aga nende kirjanduse valged suuremalt jaolt hävitasid ja nad on rohkem tuntud arhitektuuri poolest. Asteekide kirjandust on rohkem säilinud. Asteegid olid küll vähem arenenud, kuid kohati siiski ületasid maiasid. "Indiaani püramiidide saladustes" oli juttu sellest, et maiade meditsiin oli hoolimata inimeste lahkamisest maha jäänud, aga nüüd loetud raamat ütleb, et asteekide oma samal põhjusel jõudis tulemusteni, kuhu eurooplased ei jõudnud. Inkade riiki nimetab Tarmo Kulmar oma raamatus totalitaarseks. Stingl küsib, kas see sarnaneb kommunistlike riikidega. Aga sellist järeldust ta ei julge teha, kuna inkade riigi lihtrahva olukord oli vilets. Kolumbia indiaanlased paistsid silma sellega, et neil oli kõige rohkem kulda.

Eesti Vabariigis on vähemalt juriidilises mõttes suuremad õigused nendel, kes on siin kauem elanud. Ameerikas on see vastupidi olnud. Seal on küll mõne riigi elanikkonnas indiaanlased absoluutses enamuses, kuid kõige kõrgemal ühiskondlikul positsioonil igalpool valged, kõige madalamal indiaanlased, ja mestiitsid nende vahepeal. Koloniaalajal olid lisaks Hispaanias sündinud valged tähtsamad kui Ameerikas sündinud.

Indiaanlaste teema hakkas mind tänavu huvitama seoses orjapidamise küsimusega. Raamatu "Mustad lastid" alguses öeldakse, et neegreid hakati Ameerikasse vedama seoses sellega, et indiaanlased orjadeks ei sobinud. Stingl kirjutab sellest, et indiaanlased ise pidasid orje juba enne valgete tulekut. Ja et kuigi Hispaania kuningas keelas indiaanlaste orjadeks muutmise, tehti seda teise nimetuse all ikkagi. Portugallased kasutasid rohkem neegrite, aga hispaanlased indiaanlaste tööjõudu.

Mitme raamatuga seoses olen nimetanud, et indiaanlasi suri Euroopa haigustesse rohkem kui tapmise läbi. Stingl haigustest väga põhjalikult ei kirjuta, aga toob välja, et vahel olid ka epideemiad sihiliku nakatamise tagajärg. Arvan siiski, et mõte nakatamisest tuli valgetele alles pärast seda, kui nähti, et indiaanlased on nendele haigustele vastuvõtlikumad. Kaugemas ajaloos vist ei teatud üldse täpselt, kuidas haigused levivad. Baktereid ja viiruseid ei oldud veel mikroskoobiga nähtud ja arvati, et haigusi põhjustavad miasmid.

Raamatu lõpupoole ütleb autor, et indiaanlasi on Ameerikas rohkem kui Kolumbuse sinna jõudmise ajal. Seejuures kasvab reservaatide elanike arv kiiremini kui valgete oma. See on järjekordselt kooskõlas minu arusaamaga, et eestlaste iive on negatiivne pigem rikkuse kui vaesuse pärast.