Oli matemaatikatund. Õpetaja Holts ütles, et matemaatika on sama, mis tõde. Ma ei olnud nõus, sest minevikus oli esinenud ka eksperimentaalmatemaatikat, mis tõele ei vastanud. Minu pinginaaber oli Lauri N. ja vahetasin temaga kohti. Algas vene keele tund. Tänaseks oli luuletus pähe õppida. Õpetaja Velleramm küsis, kellel ei ole see pähe õpitud. Tõstsin koos suurema osa õpilastega käe. Seletasime, et me olime eile Tallinnas ja ei saanud õppida. Otsisime õpikust, kus see luuletus asub. Minu kõrval istus üks noorem poiss. Saabus aeg hakata koolist koju minema. Üks pätt tahtis mind rünnata.
*
Rahvas oli kogunenud saali. Keset saali seisis Seljodkin. Uksest sisenes Brežnev, kellel oli käsi ette sirutatud, et riigijuhi kätt suruda. Ta arvas, et tal on mälukaotus ja ta ei tunne Seljodkinis riigijuhti ära. Enne käe surumist küsis ta igaks juhuks siiski Seljodkinilt, kes ta on, sest lihtinimese kätt ei tahtnud ta suruda. Olin küll kommunismi vastane, aga tähtsama riigitegelasena kõndisin viisakuse pärast Brežnevi selja taga sabas. Minust natuke eespool kõndis Tanel, kes paistis hästi välja, sest ta oli teistest pikem. Tähtsama riigitegelasena oli mulle ette nähtud koht esimestes ridades, aga läksin tahapoole ridadesse, sest seal tundsin ennast vabamalt. Istusin ühe rea otsast üks koht edasi. Minu kõrvale rea otsale istus üks noor poiss, aga mõtlesin, et ta oleks tahtnud istuda teise poisiga kõrvuti, mina oma kohavalikuga rikkusin selle võimaluse ära. Läksin paremalt tiivalt vasakule tiivale, kus huvitav kraam oli käeulatuses. Minu lähedale istus isa.
*
Olin ühte luulekogu arvustanud. Pärast üks naine oli kirjutanud lühinupu, et selles vabavärsilises luulekogus olid teised väärtused kui mina riimihuvilisena välja tõin. Mina olin keskendunud teksti sisule ja polnud aru saanud, et see on luuleline. Olin koostanud ühte raamatut ja toimetaja oli minu töö läbi vaadanud. Nüüd vaatasin omakorda toimetaja töö üle. Avastasin, et toimetaja käes on eessõnas mitu nime alguse suurtähte muutunud väiketähtedeks. Läksin käsikirja toimetusse ära viima, aga ma polnud veel leitud vigu ära tähistanud. Viimase vea tähistasin pliiatsiga. Mõtlesin, et ma oleks pidanud seda tegema pastakaga nagu esimeste vigade puhul, siis oleks minu ja toimetaja parandused olnud üksteisest eristatavad. Leidsin vist toimetaja üles, aga ei tundnud teda ära.
*
Laps õppis lugemist. Mõtlesin, et lastel on suuremad võimed kui täiskasvanutel, sest nad suudavad sõna tähti ühekaupa veerides kokku lugeda, täiskasvanu tähelepanu selle ajaga hajuks. Tõnis tegi 100 meetri jooksu. Tema aeg oli umbes 10 sekundit. Imestati, et ta nii kiiresti jookseb, kui ta ise läheb alles esimesse klassi või on 14-aastane.
0 vastukaja:
Postita kommentaar