Tuna 3/2021

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 3/2021.

Ivi Tomingas on koostanud fotonurga 1991. a. kohta. Sellest leidsin umbes neli lauset, mida toimetaja oleks saanud parandada. Esiteks öeldakse, et tol aastal toimunud iseseisvusreferendumi tähtsust on väga raske alahinnata. ERSP seda tõesti kõrgelt ei hinnanud, aga fotonurga autor ilmselt hindab, sellisel puhul on tavaliselt kasutatud väljendit, et väga raske on ülehinnata. Teiseks on öeldud, et Põhiseaduse Assambleesse kuulus 30 Ülemnõukogu ja 30 Eesti Komitee liiget. Tegelikult ei valinud Põhiseaduse Assamblee liikmeid ülemkoda Eesti Komitee, vaid alamkoda Eesti Kongress. Eesti Kongressil ja Ülemnõukogul oli ka kattuvaid liikmeid, seetõttu on täpsem öelda, kes mitu liiget valis, mitte kust mitu kuulus. Kolmandaks on kirjutatud, et nõudmise sõna kasutav lause on käskivas kõneviisis. Grammatika seisukohalt oli toodud lause siiski kindlas kõneviisis. Neljanda vea võin ma ka ise teha, aga varem on igal juhul täpsustatud, et teletorni juurde ei sõitnud tankid, vaid tanketid. Fotodel on need tõesti suhteliselt väiksed. Võibolla pole tanki sõna ka vale, kui seletussõnaraamat defineerib, et tankett on kergetank. Ühte fotot vaadates mõtlesin, et mundrikandjate elu on raskem, sest ei saa nii hästi valida enda soojatundega sobivat riietust.

/TÄIENDUS: Robert Treufeldt vastas listis, et teletorni juures käisid dessandi lahingsoomukid BMD-2, tanketid olid olemas Teise maailmasõja ajal ja et ka seletussõnaraamat eksib tanketti kergetankiks nimetades./

Eve Annuk avaldab ja kommenteerib 20. sajandi alguses kirjutatud Elisabeth Aspe kirju Elise Aunile. Kommenteerivas artiklis öeldakse, et kirjade saatjale oli kirjandusliku loominguga tegelemine tähtsam kui raha teenimine. See sarnaneks varasemas numbris toodud Varese mõtetega ja pean ka ise kirjutamist rahast tähtsamaks, ainult et siin numbris toodud kirjade autor ise ütleb, et kui ajaleht talle honorari ei maksa, siis see võtab ära isu kaastööd saata. Võibolla kirjade kirjutamise isu oli tal suurem.

Aivar Jürgenson kirjutab Kaukaasia eestluse tekkimise eelloost, et seal käis sõda ja sealsetest põlisrahvastest suur osa sunniti kodumaalt välja rändama. Et need põlisrahvad olid suurelt osalt islamiusulised, siis võib öelda, et artikkel on kirjutatud väikerahvaste, mitte kristlaste seisukohalt. Tõenäoliselt tehakse sõdades koledaid tegusid mõlemal sõdival poolel, aga artiklis on välja toodud vene poole omi. Allikates olevat tsensuur toimunut ilustanud. Mõtlesin, et ilustamine ei pruugi tulla ainult tsensuurist, mul endal on huvi üles kirjutada just meeldivamaid, mitte ülelugemisel tuju rikkuvaid asju. Kirjutamisel eelistatavaid teemasid on ühes luuletuses iseloomustatud umbes sõnadega: „Sinised mõtted sinisest sulest / viimseni üles märkida tuleks“.

Artiklis oli kahtlane väide, et väikerahvaste Türgisse väljarändamise üle oli põhjust head meelt tunda ka Türgil, sest tema rahvaarv suurenes. Kui islam seab usklikele misjonikohustuse, siis oleks türklased igal juhul saanud kurvastada, et islami ala tõmbub kokku. Sellest olen ma kuulnud, millised konfliktid on Türgi riigil olnud armeenia ja kurdi vähemusega. Eestlased võivad olla Ukraina sõjas Ukraina poolt, aga miljonite sõjapõgenike Eestisse saabumist ikkagi ei soovi.

Erki Russow kirjutab 20. sajandi esimese poole arheoloogiast. Tean, et Nõukogude ajal eelistasid ausamad inimesed tegeleda vanema ajalooga, mis oli vähem poliitiline, aga artiklis on näidatud, et Saksa ajal oli ka arheoloogia poliitiline. Kui mõelda, et natsid olid rassistid, siis rass kujuneb välja tuhandete aastate jooksul.

Artiklist sain lisaks teada, et maailmasõdade vahel lõpetas Tartu Ülikooli vaid kümme arheoloogi. Kui nende arv on nii väike, siis ilmselt on raske välja anda ka erialast ajakirja, peab paratamatult kirjutama rahvale arusaadavalt. Doktorikraadiga lõpetajaid pidi olema veel vähem.

Krista Aru kirjutab Karl August Hermanni kirjast Jaan Tõnissonile. Olen varem pidanud Hermanni iseloomutüüpi sangviinikuks, aga selles kirjas ta on vähemalt solvunud, et teda piisavalt ei hinnata. Võiks küll ka öelda, et kui ta oleks melanhoolik, siis ta ei hindaks ennast ka ise kõrgelt, vaid võiks veel ise kõige rohkem enesekriitikat teha. Tagasilöökide korral võib tuju ajutiselt kõigil langeda. Hermann toob enda väärtuse tõendina, et kui ta pole kirjutanud ka kõige tähtsamatel teemadel, siis ometi väga palju tähemärke. Aga ma tean, et on kritiseeritud inimesi ka just liiga palju kirjutamise eest. Ma mäletan, et Tõnissoni ringkondades on Hermanni ka kiidetud, pidades tema aegset „Postimeest“ siiski paremaks kui venestusaegset „Olevikku“. Tahtsin sisukorrast kontrollida, kuidas Hermanni nimi kirjutatakse, aga sisukorras oli endas trükiviga.