Peavaluga suusatama

Täna oli selle talve üheksas suusatamine. Vahepeal jäi päevi vahele sula, lumesaju, arsti juures käimiste ja muude erakorraliste kohustuste tõttu. Täna oli enne suusatama minekut oli peavalu, aga see tundus olevat pigem pingest kui koroonast. Külma oli kraadiklaasi järgi 11-12 kraadi, selle ja peavaluga arvestades panin natuke paksemalt riidesse. Esimese ringi esimest poolt sõites mõtlesin, et särk on liiga lühike, aga enne esimese ringi lõppu hakkas juba palav. Teisel ringil kanali taga andsin ühele mehele teed ja pärast loendasin, et peale minu on täna veel vähemalt kaks suusatajat. Kuuski ma jõe ja kanali vahel enam varasemate aastate kogumispunktis ei näinud. Vahepeal olin lugenud ajalehest kogumispunktide nimekirja, seda kohta polnud tänavuaastaste kogumispunktide hulgas nimetatud. Kui oli sõidetud poolteist ringi, läksid prillid nina nuusates natukeseks ajaks uduseks. Mõtlesin, et eelmistel nuuskamistel ju ei läinud. Kahest ringist viimane pool tundus eelmistest psühholoogiliselt pikem. Teist korda talisupluse kohast möödudes vaatasin, et seal on vee pinnal väiksed keerised. Mõtlesin, et see tähendab vist, et siin on veealune küte, et auk kinni ei jäätuks, aga kütte olemasolu korral ei ole talisuplus enam täielik talisuplus. Suusatamine mõjus peavalu vähendavalt, toas on seda natuke uuesti tunda.