esmaspäev, jaanuar 24, 2022

Vehendi

Olen blogi mälestusterubriiki üle kümne aasta kirjutanud ja täna jõuan viimase kohani, mida võib nimetada suvituskohaks, ülejäänud sõidud on reisid, ekskursioonid ja võistlused. Viimast suvituskohta Vehendit olen ma tegelikult juba varem isikute kohta kirjutatud mälestustes maininud, täna kirjutan kohakesksemalt. Mõtlesin järele, et olen seal vist käinud viis korda, aga korrad ei ole üksteisest nii kindlalt eristatavad kui Tallinas käimised, kuigi viimaseid on arvu poolest rohkem.

Vehendi asub Võrtsjärve idakaldal. Enne esimest korda sinna sõitmist olin näinud juba Pärnus käies autoaknast Võrtsjärve põhjakallast ja lugenud vist ka romaani "Nimed marmortahvlil", milles lahingud toimusid Võrtsjärve idakalda lähedal Rannus ja Rõngus.

Esimest korda sõitsin Vehendisse bussiga Elva kaudu koos vanaema ja Pillega kolmekesi. Vehendis oli männimets ja aed, milles olid nii vanaonu Taneli kui ka vanatädi Anne suvilad. Kui olime kohale jõudnud, saabus natuke aega hiljem Tanel, kes pahandas, et värav oli lahti jäänud ja koer oli aiast välja pääsenud ning Tanelile metsa vahel vastu kõndinud. Koera kohta rääkis Tanel, et see on jahikoer ja ei tohi ennast paksuks süia, Tanel keedab talle kapsaid, et koer rammusamat toitu ei sööks. Koer ei tohtinud pääseda metsa all olevatest prügihunnikutest sööma. Käisin selle koeraga aiast väljas rihmaga jalutamas, enne öeldi, et ma ei tohi prügihunnikute juurde minna, aga koer vedas mind enda järel ja vahepeal pääses ikkagi prügihunniku juurde. Enda kohta rääkis Tanel, et halvaad sööb ta ainult siis, kui ta on mägedes, sest ka halvaa on rammus. Tanel tahtis koera seebiga pesta ja mina pidin majast seepi otsimas käima.

Metsa alt sai välja kaevata liiva. Tanel rääkis, kui toreda liivalossi tema lapsed seal on ehitanud. Metsas kasvasid mustikad ja käisime neid korjamas. Korjasime ka seeni, aga kui tahtsime seenesousti sööma hakata, läks see põrandale ümber.

Aiast teisel pool oli järv, mille juurde pääses järsust kaldast alla laskudes. Järve sai minna mööda ujumissilda. Rannas oli palju kive, proovisime lamedamate kividega lutsu visata. Ööbisime Taneli maja lakas. Tanel ja vanavanaisa olid arheoloogid ja maja esimeselt korruselt leidsin arheoloogia teemalise lasteraamatu, millest oli kooli ajalootunnis juttu olnud. Aia kõrval oli sildiga tähistatud muinasaegsete leidude asukoht, millest olen hiljem lugenud ka "Eesti ajaloo" esimesest köitest. Vehendist lahkusime Taneli villisega.

Teist korda sõitsin Vehendisse jälle koos vanaema ja Pillega. Vanaema ei mäletanud enam, et ma olen Vehendis varem ka käinud. Ütlesin, et see oli tol korral, kui seenesoust ümber läks. Vanaema ütles, et ta seda ka ei mäleta. See sõit võis olla keskkooli ajal, sest mul oli nägemine juba halvemaks minema hakanud, ma ei näinud marju seisvas asendis enam nii hästi kui varem.

Vanaema käis vist vahepeal Vehendist ära. Elasin Pillega kahekesi teises majas kui eelmine kord ja mitte lakas, vaid esimesel korrusel. Taneli naine Mailis ütles vist, et me elame nii vaikselt, et tal tuleb hirm peale.

Käisime marju korjamas kohas, kust oli puid raiutud. Korjasin peaaegu ühe koha peal istudes suure korvi sinikaid täis. Pille kritiseeris, et ma korjan põõsa tühjaks korjamise põhimõttel, ta soovitas osa marju vahele jätta. Korjasin ka pohlasid. Mäletasin Reomäelt, et pohlasid võib korjata ka siis, kui kõik pole üleni punased, aga kui vanaema minu korjatud marju nägi, ütles ta, et nii tooreid poleks ikkagi pidanud korjama. Ta ütles, et osad lähevad punaseks järelvalmimisega ja osad hukka ning palus, et ma Mailisele neid pohlasid ei näitaks. Seentest mäletan, et Vehendis kasvas lambatati moodi seen, aga see ka ussitas hästi. Vehendist lahkusime bussiga, aga mitte Tartusse, vaid Peedu kirjanike suvilasse. Sinikakorvi oli raske kanda. Sõit seostub mulle lauluga "Red red wine", võibolla bussijuht lasi seda raadiost.

Kolmas kord Vehendis käies ööbisime jälle Taneli maja lakas. Kohale jõudes tahtsi Mailis vist kedagi niitma panna, aga ma ei arvanud, et ma vikatiga niita oskaksin, ütlesin, et Tõnu oskab. Vehendis oli Kristjan, kes rääkis sokujahile minekust, aga vanaema vastas, et tema ütleb sokule, et mine eest ära. Kristjan soovis, et ma ujumas käiksin, aga ma polnud nõus seda tegema, kui ujumispükse polnud kaasa võetud. Kristjan ehitas aeda kolmandat maja. Maja kõrvalt langetati puu, mis langes pooleli oleva maja peale. Mailis kartis, et hoone varises kokku, aga Kristjan ütles, et ainult üks kivi läks katki. Kristjan rääkis, et ta vahepeal mõtleb, kuidas maja edasi ehitada, et ta ka selle jutuajamise ajal mõtleb. Mäletan, et Vehendis oli tol korral soomlasi, üks soomlane ütles vist, et mina võiks käimlat tühjendada. Vehendis oli ka Kristjani lapsi. Mäletasin, et Kaunase puiesteel elades tehti väiksematele lastele käe otsas karusselli ja et eelmine kord Vehendis käies tegin seda vist ka sama poisiga, aga kui ma nüüd uuesti seda teha proovisin, ei hakanud ta üldse keerlema, vaid lubas mulle peksa anda.

Käisime koos vanaemaga seenel. Vahepeal eksisin metsas ära. Kuulsin, et mind hüütakse ja hüüdsin vastu, aga minu hüüdmist ei kuuldud. Varsti leidsin siiski tee teiste juurde üles.

Neljas kord käisime ainult ühepäevasel seeneretkel. Sõitsime sinna autos, kus oli kirjastuse töötajaid, meie pere liikmeid ning Ustav ja vanaema. Korraks käisime ka sugulaste suvilas, kus kohtasime Tanelit. Ustav mäletas varasemast, et Tanelil on väga vali hääl ja talle tundus, et nüüd on vaiksemaks jäänud. Tanel vaidles vastu, et tal on alati vaikne olnud. Ustav näitas meile limnoloogia jaama. Seal oli raamatuid, mille kohta Ustav ütles, et see on teadus, see vananeb varsti pärast ilmumist. Seina peal oli hülge pilt ja Ustav küsis, kas me oleme nõus, et see hüljes nagu naeraks. Ustav rääkis, et sirmik on jumalik seen, vanaema oli nõus.

Viies sõit oli juba blogi aegadel, see oli vanaonu Hennu sünnipäevale. Mul oli tol päeval halb tuju, sest mul oli kirjasõbraga mingi probleem, seetõttu jätsin sünnipäevalapse käe surumata. Sünnipäevalaps rääkis, et tema tervis on sellest ajast korras, kui ta hakkas maatööd tegema. Tanel rääkis, et ükskord ta oli kõrtsis ja nägi neegrit sisse astumas. Tanel oli tõusnud püsti ja hüüdnud: "Välja, maur!" ning samal hetkel magama jäänud. Ärgates oli tal olnud pea neegri süles. Taneli tütar Liisa küsis, kas ma teda mäletan. Vastasin, et ma mäletan, et ükskord ta laenas meilt raamatu "Morten pesamuna". Seepeale ütles Liisa, et me võime väga heaks sõbraks saada. Hiljem tuli mulle meelde, et seal raamatus oli küll tegelane Morten Pesamuna, aga raamatu pealkiri oli natuke teistsugune.

Juba koroona ajastul anti Pille kätte Vehendis hoitud fotod, millel oli kujutatud vanavanaema ja vanavanaisa. Vaatasin kõik need fotod läbi.

1 vastukaja:

Joel Vedru ütles ...

Vehendis ehitas Lauri Niilisk kunagi koos vanematega oma suvilat. Mul on jälle osmik Vallapalu-Rannaküla tee esimesel 500m paremal pool metsas. Pensa talu. Vehendis olen käinud, kuid rohkem Sapil ja Mustjärve ääres metsas. Mustjärv on vasakul pool Vallapalu-Rannaküla teed. Sealt rabast olen lapsepõlvest peale mõnikord korjanud murakaid. Kunagi proovisime isaga ka ujuda Mustjärves, aga põhi oli liiga kohe kättesaadav, männioksi ja niisugust täis. Kunagi sõitis Rannaküla-Vallapalu teel end Randy koos 3 sõbraga surnuks. Ma veel tundsin teda, elas üle maantee minu maja vastas peaaegu. Kunagi isegi, kui ta pisike oli, joonistasin teda. Muidu on mul seal tore olnud, oma metsatukas ja puha. Ma vanasti postitasin mõned pildid sellest majast fb-sse ja isegi praegune profiilipilt on tehtud sealsamas Pensa talu toas. Peaaegu ainult seal tundsin ma ennast kunagi vabana. Kahjuks pole seal majas ahju, nii et talvel seal olla ei saa. Vehendi lähedal on Trepimäe, seal on kah mõnikord lapsepõlves tore olnud. Kunagi toodi nõukogude aja lõpul sinna kaljavaat ratastel näiteks ja igaüks võis sealt võtta, küll siis lollid poisid mängisid kaljaga, hea, et isegi sealt midagi võtta saime. Muidu kunagi oli Trepimäel ujumas käimine ebameeldiv, sest hunnikuid oli igale poole tehtud. Aga kunagi esines Trepimäel, kui ma pisike olin, Artur Rinne oma lauludega. Samuti olen Trepimäel, kui ma päris väike olin, pillanud maha torbikujäätise ja selle pärast õudselt nutnud. Oli mingi rahvaüritus tookord jälle vist. Vanemad ostsid mulle torbikujäätise ja mina ei suutnud seda haruldust hoida. Nagu ettekuulutus minu eluks. Aga Mustjärve ääres rabas tegime venna Villu ja kahe teise poisiga tankimängu... mängisime 4 tankisti. Oli seal veel üks väike prügila, kust saime vana raudvoodi, plekktünni ja muid niisugusi asju... vana autoradiaatori... ja ehitasime endale tanki, kahuritoruks oli suur mädanenud puutümikas. See asi paistis madala mäe otsast, mis oli Mustjärve ümbritseva raba hakatuseks, hästi välja. Hiljem see muidugi kõik kadus kuhugi, ilmselt keegi koristas ta ära. Oli päris huvitav lapsepõlv. Mingis mõttes vaba ja rõõmus, nagu ütleb Hannu Mäkelä oma Hobune, kes kaotas prillid ära, kohta. Jajaa. Rannu on tõesti olnud vahelduseks kunagi ka Miina Härma Gümnaasiumile, sest minu jaoks muutus see jubedaks, kui ma natuke targemaks sain. Aga Sulle. Hei hopsti, tervitan.