Teisipäev, jaanuar 18, 2022

Pühajärve ääres

Pühajärv oli mulle raamatutest tuttav juba enne selle ise nägemist. Varasemas lapsepõlves olin lehitsenud Pühajärve teemalist fotoraamatut ja natuke hiljem lugenud romaani "Pühajärve album", mille tegevus toimus peamiselt Otepääl. Mäletasin ka ajakirjast "Eesti Loodus" pealkirja "Kuhu on kadunud Pühajärve kalad?"

Oma perega olime Pühajärve ääres aastatel 1994 ja 1996. Seal oli vist ülikoolile kuuluv suvila, mida nimetati vist endise liiduvabariigi valitsusjuhi järgi Sauli suvilaks. See võis mõlemal korral olla meie perele eraldatud nädalaks. Jagunesime ööbimiseks kahekaupa väiksematesse tubadesse ja söömas käisime suuremas toas. Majas võisid olla köitest käsipuud ja kaunistusteks jahisaadused. Seal oli ka saun. Mujal olin näinud puuküttega sauna, seal oli elektriküttega. Mul oli esimesel korral vist lugemiseks kaasa võetud raamat "Cromwell", mida lugesin aastal 1995 toimuvateks ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistumiseks ja mis oli muidu ka huvitav. Varem vist mäletasin, et jätkasin koos Klausiga Peedul alustatud eepose kirjutamist, kus esimestes peatükkides ütlesime ridu kordamööda, aga praegu juba kahtlen, kas kirjutasime seal eepost või joonistasime seenelkäimise teemalist koomiksit või tegime mõlemat. Ühel korral igal juhul tegime kuskil seenelkäimise teemalist koomiksit, kus üks joonistas pildi, teine kirjutas sellele teksti ja joonistas järgmise pildi, ise teksti lisamata.

Pühajärv oli selline, nagu ma raamatust näinud olin. Seal olid saared ja kallastel ilusad puud. Isa vist rääkis, et tema arvates see järv on mõjutanud Kaljo Põllu kunsti. Käisime paadiga sõitmas. Esimene sõit läks kergelt, aga kui hiljem läksin Klausiga kahekesi sõitma, puhkes torm. Meil olid päästevestid ja ma ütlesin, et ega me ära ei upugi, aga ümber läheme küll. Ümber me siiski ei läinud. Aga kui kaldale jõudsime, siis kohe järgmist sõitu tegema ei tahtnud minna. Tõnu ootas kaldal, et saaks ka ise sõitma minna ja ei pannud suurt lainetust tähele ning ei saanud aru, miks kohe temaga koos sõitma ei taheta minna. Hiljem käisime koos isaga veel sõitmas ja isa seletas, mis vahe on, kas lained on paadi suhtes risti või tulevad külje pealt. Küsisin vist, kuidas saab kohale jõuda, kui tuule suund on vale, millele isa kas seal või kuskil mujal vastas, et siis loovitakse. Ühe paadisõidu ajal püüdis isa mult välja pinnida, mida ma järgmisel aastal pärast keskkooli lõpetamist õppima lähen. Ma olin juba aastaid varem mõelnud, et ajalugu, aga ma ei tahtnud sellest veel kellegagi rääkida ja jätsin need küsimused vastamata. Isa võrdles vaikimist kuritegevusega.

Kuigi olin ajakirjast "Eesti Loodus" lugenud, et Pühajärve kalad on kadunud, oli neid koha peal natuke siiski näha. Klaus proovis neid püüda, kohapeal ise tehtud mitte kõige parema püügivahendiga. Käisime ka ümberkaudsetes metsades seenel. Saime vist üsna palju seeni.

Teisel korral olin Pühajärve ääres teistest lühemalt, sest mul oli augusti viimasel nädalal Tartus ülikooli arhiivinduse praktika. Aga reede õhtul sai töönädal läbi ning sõitsin koos Illaku, Pille ja Illaku lapsega neljakesi autos Pühajärve äärde teistele järele. Seal oli tol korral koos suurem seltskond kirjastuse inimesi. Illak sõitis samal päeval Tartusse tagasi. Ma tahtsin temaga kaasa sõita, sest mul ei olnud sel korral lugemiseks raamatut, aga perekond oli minu tagasi sõitma hakkamise vastu ja Illak ei öelnud mulle, millal ta sõitma hakkab, nii et jäin veel paariks päevaks Pühajärve äärde.

0 vastukaja: