Kaks ööd ja jõululaupäev

Pidin näitama emale ühest raamatust pilte. Kahte pilti oli seal kaks tükki, nende juurde panin järjehoidja. Ülejäänud pilte oli üks, neile ma järjehoidjat ei pannud, vaid need tuli teisiti üles leida. Vaatasin öösel aknast välja. Mööda kõnniteed tiirutasid autod. Nad tegid vist võidusõitu. Kardina pragu ei tohtinud liiga suureks ajada, muidu oleks võibolla aknasse tulistatud. Toas oli üks Helina sarnane malemängija tüdruk. Teine seda moodi malemängija tüdruk oli Viljandis. Toas viibiv tüdruk pani mängima laulu, millel oli imettegev toime. Ema ja Pille ei uskunud, et see imettegev oleks, vaid arvasid, et tegemist on võltsinguga. Neile see muusika ei meeldinud ja tundus satanistlik. Mina arvasin, et maitse asi. Algas järgmine laul, mis osaliselt meenutas laulu "Mamma Maria". Igatahes oli see 1980. aastate stiilis.

Järgmisel korral tõusin jälle keset ööd üles ja hakkasin jälle imesid tegema. Hõljusin õhus. Olin nagu Jeesus. Vennad tulid ka vooditest välja. Läksime kööki ja sõime banaani. Seejärel teatas üks vendadest, et jäi kõhugrippi. Läksime magamistuppa tagasi. Hoolimata haigusest, tahtis vend, et rõduuks avataks. Seda soovis ka teine vend. Avasimegi. Aga imed jätkusid ja haige vend sai kohe terveks. Mõtlesin, et võibolla ta ei olnudki kõhugripis, vaid lihtsalt banaan rõhus kõhtu. Läksin rõdule. Kui keegi oleks naabermaja aknast alla kukkunud, oleksin lootnud endiselt imedele, et teda saab ellu äratada. Tavaliselt mul selliseid lootusi ei ole. Pesukuivatuspuude vahel mängisid vanad naised palli. Kutsusin vendi seda vaatama. Tegelikult lahkusin hoopis ise rõdult. Mõtlesin, et võibolla saavad varsti imed läbi. Üks vendadest tahtis rõdu akent sulgema minna lennates, aga ei püsinud hästi õhus. Ema tuli teisest toast ja lendamiskatseid nähes pidas neid jaburuseks, sest tema imesid ei uskunud. Aga kui laualamp läks akna juurde hüpates, siis pidi ka ema tunnistama, et see juhtus päriselt.

Täna oli jõululaupäev. Vanaema küsis, kas ma täna tema poole tulen. Vastasin, et tulen küll. Vaatasin tänast "Postimeest". Tagant kolmas lehekülg oli täidetud joonistustega "Postimehe" toimetuse liikmetest. Oli oodata, et aastavahetusel järgnevad samadest isikutest fotod. Üks vendadest ei pannud neid joonistusi kohe tähele. Samas lehes eespool oli artikkel lõbumajast, millel olid juures fotod, millest valmistatakse lõbumajas pakutavat toitu. See oli segu paprikast ja paljudest teistest komponentidest. Fotodel oli näidatud ka, kuidas seal lapsi läbi hakklihamasina aetakse. Istusin arvuti taha. Pille tuli teisest toast ja küsis, mida Tsivilisatsioonis diplomaat vaenlase linna sisenedes veel teha saab peale tehnoloogia varastamise, kui seal vahel uut tehnoloogiat ei olegi. Vastasin, et teine võimalus on korraldada sabotaažiakt, hävitades üks linna objektidest. Selles arvutis, mille taga ma olin, oli ka Tsivilisatsioon lahti. Algul mõtlesin, et võõrast arvutit ei tohi pooleli oleva mängu salvestamisega risustada. Siis tuli mulle meelde, et see arvuti on mulle endale kasutamiseks antud. Mängu varasema etapi oli Tõnu siia juba salvestanud. Otsisin, mis nime all ta seda tegi, et salvestada ka praegust etappi. Ekraanil näidati, kui suur osa ajaloost mängus juba läbi on ja kui palju on veel ees. Ajaloo kogupikkus oli 33 000 aastat. Ajastud möödusid ka siis, kui mängija parajasti midagi teha ei viitsinud. Arvamuse üle, et kogu aeg ei olegi oma tsivilisatsiooni arendada vaja, naerdi. Nimelt konkureerivad tsivilisatsioonid arendasid ennnast samal ajal küll. Juba hakkaski nende suunast suitsu tõusma, mis tähendas, et nad olid uusi sõjapidamistehnoloogiaid leiutanud. Tegemist oli mängu uuema versiooniga, kus vahepeal sai mängimise asemel vaadata kaadreid mängu tegelaste igapäevaelust. Parajasti käis video, kuidas üks poiss ujub ja jõuab paadini, milles on mees, kes ta ära sööb. Öeldi, et sellel poisil on teistest parem kuulmine. Vaatasin Oudekki blogi profiili. Seal oli pandud üles küsitlus, et kas te eelistate pesta väga paksu, paksu, õhukest või väga õhukest trükist. Väga õhukese trükise näiteks oli pildile pandud üks, mille kaanele oli kirjutatud "Tšetšeenia sõda". Aga see ei tähendanud, et Tšetšeenias sellised trükised kasutusel oleksid, vaid see oli ajakiri "Aeg", mille olin Oudekkile kinkinud. Ma arvasin juba, et kogemata vastasin küsitlusele. Aga kui ma vaatasin blogi avalehele, siis oli seal üleval sama küsitlus ja seal oli väga õhukese trükise näit endiselt nullis. Seega olin ma lihtsalt vastamisvõimaluse aktiviseerinud. Avalehel oli ajakirja kaant veel rohkem lõigatud, nii et lugeda sai ainult sõna "Tšetšeenia". Mõtlesin, et Oudekki endisest majast mööda käies on mul olnud plaan lasta ukse taga kella ja küsida, kas Oudekki on kodus, kui ma ei teadnud, et Oudekki seal enam ei ela, vaid ainult tema ema ja isa. Aga ma ei mäletanud, kas ma tegin selle plaani teoks. Tuli uduselt meelde, et ühe korra ma vist lasin kella, aga keegi ei teinud ust lahti. Seda mäletasin küll, et varem arvasin, et Oudekki maja on minu praeguse kodu lähedal, nii et käisin isegi tema olematut maja otsimas.