Ufodega kaasa

Mul oli lahti minu gmaili postkast. See teatas, et on aeg teha aadresside kontrolli, ja hakkas sellega pihta. Nende aadresside juurde, mille olemasolu parajasti kontrolliti, ilmus pruun ruut. Kui olemasolu kinnitust leidis, muutus ruut roheliseks. Aga osade aadresside juurde ei ilmunud isegi pruuni ruutu. Nende puhul paistis, et on juba selge, et neid pole olemas. Ruutu ei ilmunud selliste aadresside juurde, millelt oli tulnud kahtlaseid kirju, nagu oleks aadress ainult ühe kirja saatmiseks tehtud. Aga kui veidi aega möödus, tulid ruudud ka nende aadresside juurde, kus neid algul ei olnud. Kuni kontrollimise protsess alles käis, ei tohtinud arvutit kinni panna. Olin sadade aadressidega vahetanud vähemalt ühe kirja. Aadresside rea lõpus tuli foto Helinast väiksena. Varjasin ekraani ära, et Pille seda fotot ei näeks.

J. Lombilt tuli ajaloo listi kaudu kiri. Ta kirjutas, et staadionil oli toimunud spordivõistlus. Ta oli seal ise kohal olnud. Seal oli tehtud foto, millele olid jäänud ainult mõned inimesed ehk siis kõik kohalolnud staadionilt lahkumas. Fotoaparaat oli laenatud Lossi tänava õppehoonest. See tuli sinna tagasi viia. Tagasivõtmisel kontrolliti, ega elektrijuhtme traati lõtku ei ole tekkinud. Kui oleks olnud ja üks poiss oleks puudutanud juhet ja teise käega teist poissi, oleks teine poiss surma saanud. Lomp kirjutas, et siis oleks halb, et seoses ühe inimese surmaga saaks nõrgem sportlane võistlustel kõrgema koha. Kiri lõppes sellega, et majandusliku kahju hüvitamiseks tuleb kõigepealt majandusministeeriumiga kokkuleppele saada.

Ujusin mitu ringi ümber Anne kanali. Seejärel kõndisime linnusesse. Tahtsime minna üle vastasmüüri, aga selle juures olid nii koledad inimesed, et oli kohe näha, et nad on meie vaenlased. Hüppasin siiski Kitsa tänava müürilt alla, kavatsusega varsti vallutajana tagasi tulla. Ema jäi vaenlaste kätte vangi.

Kui ma olin laps, siis ma mõtlesin, et 70-aastaselt võiks ufodega kaasa minna. Nüüd mul enam selleks tahtmist ei olnud, aga ufod võisid käsitleda minu tookordset mõtet lepinguga. Kui nendega kaasa minna, siis juba nooremalt, sest 70-aastaselt ei peaks tervis lennule vastu. Ufod tulidki mulle järele. Kuigi ma rabelesin vastu, viisid tulnukad mind lendavasse taldrikusse, mis lendas minema. Mõtlesin, et nad sidusid mul käed kinni. Või ei pidanud nad siiski käte sidumist vajalikuks, vaid kasutasid vastuhaku mahasurumiseks hüpnoosi. Pärast oleks nad mind jälle koju tagasi toonud, kuigi kõiki inimesi alati ei tooda. Ufode vahel on vist rahvusvaheline leping, et kaasa võetud inimesi tuleb hästi kohelda. Aga vahel lepingut rikutakse. Ufod viisid mind Kuule. Seal tahtsid nad, et ma lendavast taldrikust välja astuksin. Ma ei julgenud seda teha, sest mul polnud skafandrit. Aga nemad kinnitasid, et midagi halba ei juhtu, sest nad on mulle imettegevad riided selga andnud. Ma siiski kartsin, et kuna riideid pole hoolega kontrollitud, siis võib mõne riideprao vahelt kosmiline kiirgus sisse pääseda. Aga kui ma Kuu pinnale astusin, siis tõesti midagi halba ei juhtunud. Ma polnud isegi kindel, kas ma olen Kuu peal või mõnes Maa kõrbes. Aga Kuu peal viibimisest peab siiski selle järgi aru saama, et seal on kaal kergem. Ja nägin seal kraatriseinu. Mõtlesin, et ufod viivad mind enne koju tagasi minekut veel teistelegi Päikesesüsteemi planeetidele. Vähemalt Marsile. Ufod rääkisid mulle lugusid, mille ma pidin pärast internetti panema. Selgus, et ufodel oli juba oma võrgulehekülg olemas, kui internet oli inimeste oma.