Erineva raskusega küsimused

Väikses ruumis toimus üritus, kus esitleti kolme raamatut. Esimesena esitlesin oma raamatut mina. Jätkas Aivo oma raamatuga. Kui ta oli lõpetanud, küsiti ootamatult, mida minul Aivo raamatu kohta öelda on. Rääkisin lühidalt, mis mõtted mul sellega seoses on. Aivo ei kommenteerinud. Oli oodata, et kolmanda raamatu puhul küsitakse jälle minu arvamust, kuigi varem polnud nii kokku lepitud. Siis oleksin vastanud, et selle kolmanda raamatu kohta ei oska ma mitte midagi öelda.

Õpetaja tegi tunnikontrolli. Ta küsis väga raskeid asju. Kaardile tuli märkida erinevate Orissaare nimeliste kohtade asukohad. Kirjutasin Sandri pealt maha, et üks neist asub Saaremaal mere ääres ja teine järve ääres. Kolmandaks tuli teada Orissaare neeme asukohta. Sandri töö pealt sain teada, et see asub Kesk-Eestis keset ühte järve. See oli mulle üllatus. Küsisin, kas tegemist on ikka Orissaare neemega või hoopis Orisaarre laiuga. Järgmiste küsimuste vastuseid teadsin juba paremini. Esimestest ei teadnud ma midagi sellepärast, et kui tunnis neid õpetati, siis ma lugesin kohustuslikku raamatut ja ei kuulanud õpetaja juttu. Tunni teises pooles olin hakanud kuulama, sest siis oli raamat juba läbi. Aga ma polnud siiski üheski vastuses päris kindel. Tuli vastustele ette kirjutada "vist". Sellist vastust võib õpetaja tõlgendada, et ma ei tea. Enne töö äraandmist küsisin õpetajalt, kas näidendi pealkiri, mis tuleb kirja panna, on "Jumalate hukk". Selgus, et mul oli õigus. Küsisin seda ja paari muud asja valju häälega, nii et kõik, kes ei tea, saaksid õiged vastused kirja panna. Aga teised võisid jälle teada mõnda asja, mida mina ei teadnud, ja lisaks minu vastused teada saades võis neil kõigil õigete vastuste arv minu omast suurem tulla. Mängisime arvutis ühte mängu. Valik langes sellele, et mängus tulevad järgmised küsimused kaarditundmise kohta. Mõtlesin, et kuna kaarditundmine on mul üsna hea, siis võidan vist nüüd Peebo ära. Hammasrattas keerles küsimust otsides. Lõpuks langes valik sellele, et pidin vastama, kus asub Aafrika. See oli imelihtne, nii kerget küsimust poleks oodanud.

Nägin kataloogist, et ühes blogis on avaldadtud kolm uut fotot. See oli tuttava inimese blogi. Avasin kõigepealt keskmise neist fotodest, mis paistis olevat aktifoto. Ma ei saanud aru, kas pildil on naine või mees. Igatahes nüüd jäi blogiomanikule aktifoto avamise kohta jälg, kuigi nende avamine ei ole eriti minu moodi. Järgnevalt avasin ka kaks ülejäänud fotot, mis olid sama keerulised ja udused.

Saunas räägiti, et varsti vist enam saunasid ei korraldata. Vastasin, et ma ei saa kodus vannituba ka kasutada, sest selle riiv on katki. Panen ukse riivi, aga uks vajub ikkagi praokile. Tulin vannitoast välja ja kõndisin oma tuppa. Olin väga unine, aga hakkasin raadiot parandama. Tõmbasin august neli juhet välja. Tagasi panema hakates tundus, et need juhtmed olid enne kinnitatud suures augus olevatesse väiksematesse aukudesse. Päris kindel ma selles siiski ei olnud. Ma ei julgenud väikseid auke enne puudutada, kui raadio on seinast välja tõmmatud. Kohe ma seda tõmbama ei hakanud, vaid võrdlesin, kuidas on kinnitatud süntesaatori juhe. Selgus, et see oli kinnitatud samasugusesse väiksesse auku. Aga ta oli hakanud välja vajuma. Torkasin ta sügavamale. Mängisn süntesaatoril mõned noodid. Kui hakkas mängima salvestatud lugu, siis katkestasin selle. Olin pidžaama väel.