Läänes hinnatakse üksikisikut

Vaatasin öösel internetti. Minu postkasti oli lisaks senisele kontaktidekastile tekkinud veel üks väike kast, milles olid kahe inimese nimed, kummagi juures põles roheline tuluke. Üks neist nimedest oli Helina oma. Tema oligi mulle selle kasti saatnud, et ma näeks, et ta on ka öösel postkastis. Et minu viimase blogisissekande pealkiri oli juba kataloogi avalehelt ära läinud, siis saatsin selle reale aadressidele uuesti. Tekkis suur kast nende aadressidega. Aadresside juures põlesid rohelised tulukesed. Ühe välismaa ajaloolase nime juures põles sinine tuluke, sest selle ajaloolasega olin sama klubi liige. Aga kohe see suur kast kustutati. Arvatavasti sellepärast, et osad aadressid olid olematud. Helina oli minu toas. Näitasin talle põrandal Itaalia ja Rooma linna kaarte. Helina oli väike laps ja minu sugulane. Ema tuli ukse peale vaatama, mida me teeme. Läksin voodisse tagasi. Voodist välja tulles olin endale teki ümber mässinud. Kõndisin koos Helinaga läbi linna kodu poole. Kõndisin tema selja taga. Vastu tuli isa, mistõttu läksin Helinast lahku ja kõndisin üle tee. Isaga oli kaasas üks mees, kes ütles, et ta on arst ja tal on ametialast informatsiooni. Mõtlesin, et järgmiseks ta ütleb arvatavasti, et ta teab, et Reelil on laps sündinud. Aga ta ütles hoopis, et ta teab, et üks kommunist ei saanudki elu jooksul lapsi, sest teda pole sünnitajate nimekirjas. See tegi arstile nalja. Kui koju jõudsin, oli seal kaetud pidulaud. Maaja oli ema, aga teda oli nimetatud vanaemaks, mis ajas teda vihale. Näidati eelmisel peol tehtud fotot Maajast. Teda oli pildil neli tükki, neist kolm ühtede riietega ja üks teistega. Pille ja Priit ajasid juttu. Priit tegi küll pause, et Pille saaks talle vastata, aga kui mina midagi öelda proovisin, rääkis Priit must üle. Priidu ja Maajaga on Pille koos kaevamistel käinud, aga mina ei ole, mistõttu Priit ja Maaja ei pea mind nii tähtsaks kui Pillet. Kirjutasin seda unenägu üles. Panin nüüd tähele, et terve unenäo jooksul ei olnud mulle meelde tulnud, et Priit ei ole enam elus. Üks koht unenäost oli ette tulnud kaks korda. Ma ei teadnud, kas kirjutada seda üles ühekordselt või topelt. Kirjutamiseks panin kaustiku kõrvale toite, sealhulgas pikuti pooleks lõigatud mune. Ema tahtis toidud laualt ära viia. Ütlesin, et mul läheb neid vaja. Ema ütles, et toitu on nii palju, et see läheb halvaks. Vastasin, et ma võin selle ära süia. Tegelikult nii suurt kogust ma poleks ühe päevaga söödud saanud.

Olin endises Pille toas. Henn küsis, kas ma mäletan, kes selles toas on elanud. Arvasin, et õige vastus on, et Pille ja Klaus. Henn jätkas, et kui selles toas elasid norralased, siis nad ütlesid talle, et tal on meie perest kõige ilusam ameeriklase nägu, millest nad järeldasid, et Henn on mustlase poeg. Toomalt tuli e-mail. Ta küsis, kas meil on raamatud "Huvitav psühholoogia" ja "Psühhopatoloogia", tal kästi need ülikoolis läbi lugeda. Vastuse sai mahutada ära kolme lahtrisse. Hakkasin vastama, et üks neist raamatutest on meil kodus ja mõlemad on olemas Tõnu töökohas. Aga kui ma lugesin raamatut "Huvitav psühholoogia", siis Tulviste ütles mulle, et ma seda ei loeks. Arvatavasti sellepärast, et tegemist on Nõukogude autoriga. Eesti rahvas on niigi kommunismist läbi imbunud. Ema ütles hiljuti, et ajaloolise materialismi loengutes talle "tehti selgeks", et üksikisikul ei ole ajaloos mingit tähtsust. Ema üldse ei teadnud, et Läänes hinnatakse just üksikisikut. Võibolla peaks Toomas lugema hoopis raamatut "Psühholoogia", mis on uuem ja mille on kirjutanud üks jurist. See on meil kodus olemas, aga seda ma ei leia üles. Võibolla on Pille selle oma uude koju viinud. Mul oli kolmest lahtrist juba kaks täis kirjutatud. Aga ütlesin, et ma ei pannudki tähele, et ma kirjutasin vastuse inglise keeles. Kustutasin kõik kirjutatu ära, et hakata otsast peale eesti keeles. Märkasin, et selles toas on "Malekooli" esimene köide, mis on varem nähtust kaks korda paksem ja teise pealkirjaga. Kui ma sellest teistele rääkisin, küsis Toomas, kas minu igav jutt mulle endale igavust peale ei aja.