Meesed tallad

Toomas oli lapsena ühte vihikusse luuletusi kirjutanud. Vihiku pealkiri oli "Kullakese luuletused". Klaus ütles, et nendel luuletustel on veel palju puudusi. Aga mina leidsin, et need on paremad kui minu lapsena kirjutatud. Pille ja Toomas hakkasid kaklema. Panin Pille teele tõkke ette, et ta Tooma juurde ei pääseks. Toomas ütles, et ta jääb kooli hiljaks. Soovitasin, et ta kirjutaks endale tõendi, et ta jääb hiljaks sellepärast, et kakles Pillega. Nii Toomas tegigi. Ta ütles, et koolipäev algab 1. septembri aktusega. Vastasin, et siis sõltub hilinemise halbus sellest, kui palju rahvast saalis on. Nüüd ütles Toomas, et tegelikult ta ei jäägi hiljaks. Vennad tegid oma jalatallad meega kokku, et need muutuks kleepuvaks ja saaks mööda lage ja seinu kõndida. Mina kartsin, et laest võib ikkagi alla kukkuda ja olin tapeedi määrimise vastu. Seintel kõndimiseks ei olnud kleepumist vaja, sest varem olime seal kõndinud ka puhaste taldadega. Oli saanud isegi laes kuidagi puhaste taldadega kõndida. Meil olid praegu külalised ja tegeleti ühtede esemete abil veiderdamisega. Mulle need esemed ei meeldinud ja tahtsin ühe neist trepist alla visata. Aga et teistele kõigile meeldisid, siis viskasin seda ainult toa piires ühe vana naise suunas.

Hakkasin ühest rahatähest kahtlustama, et see on valeraha, sest see oli vale värvi ning selle esimene ja tagumine külg käisid üksteise küljest lahti, olles ainult kleeplindiga kokku pandud. Teistel rahatähtedel olid kirjas Eesti Panga presidendi ja Eesti presidendi nimed, aga sellel oli Eesti presidendi kohal selline nimi, mida pole ühelgi Eesti presidendil olnud. Samas vesimärgid ja turvariba olid olemas. Läksin poodi ja küsisin poe ees müüjalt, kas see on valeraha. Müüja vastas, et teda see ei huvita, ja viskas selle maha. Koju tagasi minnes leidsin veel kaks kahtlast rahatähte. Küsisin kodus Tõnult, kas need on valerahad. Tõnu soovitas mul nende eest midagi osta, et siis saab neist lahti. Vaidlesin vastu, et kui mul juba on kahtlus, et need on valerahad, aga ma ikka nendega maksan, saan ma karistada.

Koolis hakkas meesõpetaja ühe tüdrukuga rääkima, nii et teised ei saanud neile midagi vahele öelda. Jutt tundus lõputult pikk, aga kella pealt mõõtes mahtus siiski vahetunni raamidesse ära, lõppedes üks minut enne vahetunni lõppu. Nüüd jõudsin veel õues ära käia, nii et tunni alguseks olin tagasi. Tunnis kästi meil laulda arusaamatuid sõnu. Ma ei tahtnud laulda, aga ümisesin vaikselt kaasa. Siis mõtlesin, et kui ma sõnu välja ei häälda, siis rikkun laulu. Seetõttu hakkasin sõnu sosinal välja hääldama. Õpetaja küsis, kas me üldse teame, mida need sõnad tähendavad. Esimesena pidi vastama minust kaks kohta paremal istuja. Ta vastas, et ei tea. Siis pidi vastama minust üks koht paremal istuja. Ta vastas, et ei mäleta. Järgmisena tuli minu kord. Vastasin, et ei tea või ei mäleta. Järgmisena vastas minust eespool istuv Erik, et ta rääkis sellest küsimusest ükskord edukalt eksamil, aga nüüd ei ole tal enam midagi meeles. Õpetaja seletas ära, et esimesed sõnad tähendavad sümfooniaorkestrit.