Vanad karikatuurid

Vaatasin vanu "Postimehi". Seal palus keeegi, et kui Tõnisson on nii tähtis, et temast avaldatakse kaks karikatuuri korraga, siis palujast ka avaldataks. Esiküljele oligi joonistatud Tõnisson kahe suuga. Aga kui vaatasin sellele eelnenud päevade numbreid, siis neis oli kõigis Tõnissoni ühekordselt. Isa võis arvata, et mul kulus magistritöö valmimiseks nii palju aega sellepärast, et lisaks Itaalia-teemalistele artiklitele lugesin ka teemasse mittepuutuvaid. Tegelikult olin lugenud siiski ainult Itaalia-teemalisi, tundmata ajalehtede muud sisu ka pärast magistrikraadi omandamist. Vanades "Postimeestes" oli palju joonistusi. Seal oli avaldatud ka artikkel selle kohta, millised jooned karikatuuridel milliseid emotsioone tekitavad. Mõtlesin, et seda artiklit võiks lugeda. Samas polnud ma kindel, kas artiklis esitatud väited on ka minu seisukohalt õiged.

Üks õppejõud kirjutas, et ta nägi raamatupoes, kuidas inimesed seisid pikas sabas, et saada unenägusid. Ma ei teadnud, kas ta mõtles sellega, et nad ostsid minu unenäoraamatut. Või ostsid nad hoopis unenägude seletajaid. Või tahtis õppejõud öelda, et minu jaoks on kõik ajalooraamatutes kirjutatav unenägu. Õppejõud kirjutas veel, et ta pistis mulle midagi mantli kapuutsi sisse. Hakkasin rabelema, et see sealt välja võtta. Seejuures pillasin portfelli aknaauku ja see kukkus läbi mitme korruse. Juhul kui nüüd kellegi pea ette jäi, sai ta surma. Kui ette jäi käsi, sai see tõsiseid vigastusi. Portfelli kukkumises oli süüdi see õppejõud. Aga kui veidi aega oli möödunud ja alumistelt korrustelt midagi kuulda ei olnud, siis järeldasin, et ette ei jäänud kedagi.

Ajalehes avaldati dinosauruse pilt. Kirjutati, et Savisaar on viimasel ajal läinud tähelepanuväärselt dinosauruse moodi. Leht küsis Savisaarelt, kas ta on seda enda juures märganud. Savisaar vastas, et ta on kogu aeg dinosauruse sarnane olnud. Nii vastas ta ilmselt sellepärast, et ei teadnud, kui paksud dinosaurused on.

Meie rõdul olid pesunöörid. Rääkisin Klausile, et imelik, et internetti ilmuvad asjad selle peale, kui ma nad pesunöörile olen riputanud. Klaus ei paistnud minu juttu õigeks pidavat. Lisasin seetõttu, et muidugi ilmuvad asjad internetti ka pärast seda, kui ma olen arvutis mõne faili salvestanud, kuid nad ilmuvad ka asjade pesunöörile riputamisel. Klaus vastas, et alguses olid televiisorid ka sellised, et pildi nägemiseks tuli ekraani puudutada.

Laulmisklassis oli algamas maleturniiri esimene voor. Läksin veel ukse taha, et äkki näen ma seal mõnda venda, kellega ma koos kooli tulin, ja saan mõne sõna rääkida. Vendi ma seal ei näinud, mida ma olingi tõenäolisemaks pidanud. Kiirustasin mänguruumi tagasi, sest nüüd kehtis vist uus reegel, et kui pole minuti või mõne minuti jooksul pärast mängu algust esimest käiku tehtud, siis on mäng kaotatud. Aga vastane pidi siiski enne käima, sest mul olid mustad, nii et mul polnud vaja eriti karta. Panime algseisu peale. Me ei olnud jõudnud kokkuleppele, kummal pool peavad olema mustad ja kummal valged, seetõttu istusime vastasega samal pool lauda. Püüdsin värvide paigutamist vaadata naaberlaudade järgi. Aga sellest polnud suurt kasu, sest kõrvuti oli nii vähe laudu. Kui voor juba käis, jagas turniiri juhataja laudadele paberirulle varem mängitud partiide tekstidega. Kõigile laudadele ta neid ei andnud. Paberite saajatest rumalamad püüdsid korrata täpselt neid partiisid, mis olid trükitud. Äkki märgati, et kantrimuusika ei olegi mängima hakanud.