Kohe ei leia parimat sõnastust

Üks mees tegi kolmnurgaga arvutusi. Saatsin talle kirja, milles tegin nende arvutuste kohta märkuse. Mees vastas küsimusega, kas arvutusi tuleb teha siis ühe teise meetodiga. Sellele ma esialgu ei vastanud. Mees võis tõlgendada vaikimist nõusolekuna. Mõtlesin, et lõpuks võiks talle siiski vastata, et ta sai minust õigesti aru. Kirjas oleksin veel pikemalt seletanud arvutusmeetodit, tähistades kolmnurga küljed väikeste tähtedega ja nurgad suurtega. Sellist tähistamisviisi mulle kunagi koolis õpetati. Siis mõtlesin, et miks ma ei või tähistada nii nagu ise tahan, aga nüüd oli hea, et kindla tähistamisviisiga sai mõtte täpselt edasi anda. Mõtlesin saata paberkirja ka Helinale. Aga nädal tagasi ma olin talle alles saatnud. Hakkasin kahtlema, kas on ikka õige saata talle kirju senisest sagedamini, kui tema kirjutab mulle senisest harvemini. Ma polnud Helinalt ammu kirja saanud, aga nüüd sain talt ümbriku, millele oli löödud tempel 11. 12. 2008. Helina kirjutas, et viimasel ajal ta on saanud kirju suuremalt osalt kirjasõpradelt.

Kuulasin vanaaegset raadioaparaati. Sellel oli kõrgel tasemel stereoheli. Kui uut tüüpi aparaatidel algul FM alal stereoheli ei olnud, siis vanaaegsetel oli see algusest peale kõigil lainealadel olemas. Kui hakkasin majast välja minema, läks ema ühe lapse kohta küsimust esitama. Mina kõndisin läbi lasteaia aia. Seal oli lapsi ja täiskasvanuid. Täiskasvanud kindlasti mõtlesid, et mida mina sealt otsin, kui ma olen nii vana. Aga ma ei otsinudki sealt midagi, vaid lihtsalt minu tee viis sealt läbi.

Sõitsin liinibussis. Kesklinna jõudes pidi väga aeglaselt sõitma hakkama, sest teel liikus paks inimeste mass. Rääkisin, et niimoodi ei saa buss sõiduplaani järgi sõita, ta teeb ettenähtust vähem ringe, ei saa müia nii palju pileteid, ja see tõstab piletihinda. Kui olin autost väljunud, lükkas üks poiss auto tagaukse vastu minu kätt. Rääkisin edasi kõndides poisile, et ta lõi mu käe ukse vahele küll nõrgalt, aga käsi jäi sellest ikkagi valusaks. Läksin ühte majja, kus meid jälitas üks täiskasvanud mees. Läksin tema eest ühte tuppa ja peitsin mööbli taha. Kui ta vaatas üle ukse tuppa sisse, siis ta arvas, et mind ei olegi selles toas. Aga kui tuppa tulid minuvanused, siis nemad olid sellistes asjades kogenumad ja vaatasid esimese asjana mööbli taha. Ütlesin täiskasvanule, et nüüd on tema kord otsida. Siis tuli mulle meelde, et ta juba otsis mind. Parandasin, et on tema kord peita.

Kustutasin ühe oma mõned päevad vana blogisissekande ära. Siis mõtlesin, et mul ei ole ju kombeks blogisissekandeid kustutada. Andsin arvutile käsu, et ta kustutatu taastaks. Ma ei teadnud, kas nüüd ilmub see endise kuupäevaga või tänasega. Aga taastamine ei olnudki nii lihtne. Arvuti küsis mult parooli. Ma ei teadnud, kas tuleb sisestada blogi parool või arvuti oma. Mõtlesin, et saan sissekande ka lihtsamal viisil taastada - kopeerin selle postkastist või uuendamata blogiaknast. Aga ma ei saanud seda ka teha, sest arvuti jooksis kinni, näidates veel ainult ühte liikuvat pilti. Tahtsin vajutada Ctrl+Alt+Del, aga ei leidnud üles, kus asub sellel arvutil klahv Alt. Klaus tuli mulle appi ja vajutas ühte klahvi, mis tema oletuse järgi oli Alt. Aga selgus, et see oli siiski mingi muu klahv. Võibolla algas nüüd kogu arvuti mälu kustutamine. See oli Jagomäe arvuti.

Vaatasin aknast välja. Mööda kõndis kari vene lapsi, kõigil suits suus. Ütlesin, et väiksed lapsed ka suitsetavad, aga see peaks seaduse järgi keelatud olema. Nooremad vennad tulid aknale vaatama. Nende jaoks möödujad kindlasti väiksed lapsed ei olnud, aga ma ei osanud neid kuidagi teisiti nimetada, kuigi ise ka neid eriti väikesteks ei pidanud. Rääkisin, et võibolla suitsetavad nad koguni kanepit. Kanep see siiski ei saa olla, sest kanepi suits on valge, aga see suits oli sinine. Toomas meenutas, et ühel aastal olid meie akna all pidevalt suitsetajad, siis käis ta aknal nende suitsu sisse hingamas.

Olin öösel ärgates ühe unenäo üles kirjutanud ja siis edasi maganud. Nüüd ärkasin uuesti ja lugesin üleskirjutuse läbi. Seal oli palju rohkem asju, kui ma nüüd mäletasin. Sellest järeldasin, et ma peangi hakkama unenägusid kohe ärgates üles kirjutama, mitu korda öö jooksul. Ükskord ma seda juba proovisin, aga jätsin varsti järele, sest tundus, et see muudab magamise ebameeldivaks. Nüüd mulle enam nii ei tundunud, aga leidsin siiski, et kui unenägu kirjutada üles kohe, siis ei leia kõige paremat sõnastust.