Enesekriitika

Vaatasime filmi. Filmis istusid üks mees ja üks naine laeval kõrvuti laua taga. Naine sõi, aga mees poetas oma toitu suhupanemise asemel merre, nii et naine ei näeks. Arvatavasti arvas ta, et naine tahab teda mürgitada. Võibolla ei olnud tal lihtsalt isu. Merre poetatud toit meelitas kohale kalu. Filmivaatajad kommenteerisid, et väiksed kalad toovad kohale haid. See oli naise jaoks oht, sest tema jalad olid vees. Ühel hetkel läks filmil pilt eest, aga heli jätkus. See pidi vist tähendama, et filmi peategelasel torgati silmad peast. Ilma pildita filmi oli ebamugav vaadata. Üks mees ronis mööda maja katust, et aknast sisse tulla, aga kukkus hoopis surnuks. Nüüd võidi hakata arvama, et tegemist on mõrvaga. Läksin pika aja järel tagasi oma suvilakorterisse. Aga selgus, et seal pole enam minu asju alles, vaid korteris on uued elanikud, kes on sinna oma mööbli pannud. Rääkisin neile, et see oli minu kodu, sest ma maksin selle eest üüri - 48 krooni kuus. Sellepärast siis mulle sõjaväes oleku ajal enam üürikviitungeid ei saadetudki, et korter oli mult ära võetud.

Vaatasin oma esimest luulekogu. See meeldis mulle eelkõige formaadi ja kujunduse poolest. Raamatut üle lugedes leidsin sealt luuletusi, mille olin ära unustanud. Minul olid meelde jäänud kõige paremad luuletused, aga arvustajatel kõige halvemad. Halvemad luuletused olid segaselt sõnastatud. Ühes luuletuses oli sõna asendatud leivakoorega. Lugeja pidi seda lugema õiges käändes sõnana, aga võis käänata valesti. Luuletustes oli palju paranoilisi mõtteid, mille haiguslikkusest ma kirjutamise ajal veel ise aru ei saanud. Palju oli vihjeid tolleaegsele poliitilisele olukorrale, mis praegusele lugejale enam midagi ei öelnud. Näiteks oli kasutatud sõna "mõisad" väikse tähega, vihjates sellega Jüri Mõisale. Kuna enne selle raamatu kirjutamist olin lugenud eelkõige isa luuletusi, siis oli palju isaga kattuvaid väljendeid ja mõtteid. Selle eest oli mind kritiseeritud, küsides, miks ma kirjutan sama moodi nagu isa. Aga minu teine luulekogu oli juba isast täiesti erinev. See oli küll minu esimese kogu edasiarendus. Isa ja mina olime samu algmõtteid erinevalt edasi arendanud. Nii minu esimeses kui ka teises raamatus olid osad luuletused halvad. Alles minu kolmas raamat oli ilma puudusteta. Ühe proosakäsikirja olin kirjutanud veel niiviisi, et kirjutasin igal õhtul midagi päeva kohta üles. Järgmise mõtlesin kirjutada nii, et kirjutan igal hommikul.