Peegelpilt oli teistsugune

Istusime loenguruumi lahtise ukse taga ümber laua. Loeng käis. Meie häälte peale saadi pahaseks ja uks suleti. Mõtlesin, et ei tea, kuidas suhtutakse läbi ukse kostvatesse häältesse. Tristan ütles, et ta peab hakkama rohkem rääkima nendega, keda klubisse sisse ei lasta. Selle all ta mõtles mind. Mul oli käes klade, kuhu ma lapsena jutte olin kirjutanud. Iga jutt oli erineval teemal, aga need olid lühikesed ja jäid kõik pooleli. Küsisin, miks nimetatakse kirjanikeks täiskasvanuid, mitte lapsi, kui lapsena oli mul kirjutamisvajadus, aga praegu mitte.

Tegime kaks fotot samast asjast. Seda, kelle tehtud foto on, sai vaadata selle järgi, kummas fotoaparaadis ta asus.

Vaatasin suurde peeglisse. Minu peegelpildil oli suu lahti, kuigi minu suu oli kinni. Peegelpildi pea hakkas käänduma ja arvatavasti otsast tulema, kuigi minu pea oli paigal. Peegelpilt võttis voodi varjust ühe eseme, arvatavasti noa. Ei olnud teada, mida sellega edasi teha.