Minu vihmavari on kindlam kui NATO oma

Kui ma kohtun lagunevate keisririikidega, siis küsin neilt, kus keiser on. Keiser on arvatavasti pealinnas. Pealinna tunneb ära selle järgi, et ta on teistest linnadest suurem. Kõigis riikides küll mitte, aga keisririikides peaks olema. Mulle on kaardilt meelde jäänud Eesti pealinna Tallinna kuju, aga uudistes oli hiljuti juttu, et seda kuju tahetakse muuta. Võrgust uudiste lugemine on ehk üks tegureid, mis on minu viimase aja unenäod lühemaks nüsinud, sest see teeb närviliseks. Paberajaleht on ka närviline ja kaootiline, aga siiski rahulikum. Ja paremaks teeb selle ka see, et seal ei ole kommentaare. Kes ei oska kommenteerida, see ei pea seda tegema. Ma olen oma blogis ise ka kommenteerimist lubanud, aga siin pole seda kurjasti kasutama hakatud. Vahepeal küll hakati siia reklaame üles riputama, aga selle vastu sai abinõud tarvitusele võtta. Ma võtan tarvitusele abinõud, et uduvihm ei sajaks minu paberite peale, vaid näkku. Viimati kasutasin vihmavarju nii, et võtsin selle vihmaga tänavale kaasa, aga lahti ei teinud, vaid kandsin niisama kaasas, et äkki läheb sadu tugevamaks. Aknast vaadates ei saanudki aru, et sadu nii nõrk oli.