Lapsed on tuleohtlikud

Õde käis juba koolis, mina veel mitte. Õel oli voodi kohal väike riiul, kus ta hoidis igasuguseid asju. Ühel päeval, kui õde koolis oli, hakkas minu noorem vend neid asju uurima. Õde õhtul koju tulles pahandas temaga selle eest. Järgmisel päeval läks vend uuesti sama riiulit rüüstama, nüüd ühinesin temaga ka mina. Istusime õe voodi peal. Leidsin riiulilt tikutoosi. Olin lasteraamatust pildi pealt näinud, et kui lapsed tikud kätte saavad, panevad nad maja põlema. Seetõttu küsisin nüüd vennalt, kas ta tahab, et ma paneksin maja põlema. Vend ei vastanud. Küsisin uuesti, kas ta tahab. Ta raputas pead. Ütlesin, et ma panen. Tõmbasin tikku ja panin põleva tiku voodikattele. See võttis tuld. Vend jäi rahulikult põlevale voodile istuma. Mina läksin teise tuppa ja ütlesin ehmunud häälega emale, et vend oleks peaaegu maja põlema pannud. Ema läks vaatama ja kustutas mingi esemega leegi ära. Voodikattesse jäi must auk.

Minu käitumine ei olnud ilmselt erandlik, sest kui üks sugulane hiljem sauna põlema pani, siis ta samuti ei öelnud täiskasvanutele, et saun põleb, vaid et kuskilt tuleb suitsulõhna.