Kõndisin vee peal

Magasime mitmekesi ühises hotellitoas. Ööseks oli ahi küdema jäänud. Vahepeal tõusin voodist, sest mõtlesin, et tuld tuleks kohendada. Läksime jõkke. Mina kõndisin mööda vett, nii et jalad vajusid ainult natuke veepinnast sügavamale. Kui Jeesus mööda vett kõndis, peeti seda imeks, aga tegelikult oli seda lihtne teha. Ainult kartma ei tohtinud hakata, muidu võis vajuda. Mõned meist süütasid põrandal tule, soovides, et kogu põrand tuld võtaks. Arusaamatuks jäi, kuhu nad ise niimoodi tule eest pääseda kavatsesid. Hakkasin tuld riidega kustutama ja käskisin tuua vett. Võibolla olin ma liiga kartlikuks muutunud, sest alles ma kõndisin mööda tuld, ilma et sellest midagi halba oleks olnud.

Internetis olid toodud ära mängukohtuprotsessi protokollid. Oudekki kohta oli öeldud, et ta võttis osa kõigist istungitest, väljaarvatud viimasest, millelt ta lahkus protestiks selle vastu, et tehti ettepanek ehitada tapalava. Kohut oli mõistetud Seljodkini üle. Arusaamatuks jäi, mida ta kurja oli teinud. Võibolla oli õhutanud tagant aprillirahutusi. Rääkisin köögis Helenale, et ma tunnen süüalust, käin temaga malet mängimas ja saan temaga hästi läbi. Laual oli rohelist sodi, mis tuli toidust eraldada. Klaus tuli kööki ja puudutas saiaviile. Pärast seda nägin ühel viilul rohelist plekki. Hakkasin karjuma, hoolimata sellest, et meil Helena külas oli. Viskasin määritud viilu prügikasti. Võtsin järgmise viilu söömiseks ja määrisin seda noaga. Nuga jättis ka sellele viilule rohelise jälje. Ütlesin rahuliku häälega, et ma määrisin siis vist ikka eelmise viilu ka ise roheliseks. Tavaliselt me kodus ei karju, aga Helena võis arvata, et kui teda siin ei ole, siis karjume veel rohkem. Pille rääkis, et Maaja elab lapsepõlves. Kui mina olin üheaastane, oli Maaja öelnud, et ma hakkan raha koguma ja asju meelde jätma. Pille arvates oli selles õiget nii palju, et ma tegelen asjade meeldejätmisega.

Klassiruumis 301 toimus ülikooli loeng. Vaatasin oma õpinguraamatut. Selle loengukursuse lõppedes oleksin pidanud jälle õpinguraamatu õppejõu kätte andma, et ta hinde sisse kirjutaks, aga seda ma ei tahtnud teha, sest bakalaureuseõppe osa juures olin eelviimase eksami kohta kirjutanud, et selle sooritasin kättemaksuks solvamise eest. Et selle eksami olin teinud 1990. aastatel, siis ei saanud tegu olla magistrieksamiga. Ma oleksin pidanud loengut konspekteerima, aga loeng oli nii igav, et mul polnud konspekteerimiseks tahtmist. Mõtlesin, et halbu tagajärgi ei ole, kui ma eksamile minemata jätan. Aga õppejõud hakkas rääkima, et kõigile eksamitele tuleb minna, mille loengukursustele ollakse registreerunud, muidu ei saa doktorantuuri. Ta jätkas, et paljud mõtlevad algul, et nad ei tahagi doktorantuuri, aga aastate möödudes esitavad nad ikkagi sinna astumiseks avalduse. Kuulasin loengut laua all kahel toolil lamades. Loeng sai läbi ja inimesed hakkasid ruumist lahkuma. Minu pinginaaber Sander valetas möödakõndivale Helenile, nagu oleks mul üks hirmus haigus. Helen tegi imestunud häälitsuse. Lahkusin samuti ruumist. Tahtsin minna alla mööda tiivatreppi, aga see oli lukus. Peatrepist ei tahtnud ma minna, vaid pöördusin tagasi ruumi 301, et vaadata, ega selle nurgast treppi alla ei vii. Tagasipöörduja oli Tristan. Algul ta treppi ei leidnud, aga siis näidati juba, kuidas ta on sellel trepil. Ta jäi seisma trepivahel, kus normaalses olukorras oleks pidanud viima üks trepp üles ja teine alla, aga siin viisid mõlemad üles. Alla pääsemiseks puges Tristan kahe käsipuu vahelisse auku. Mina jäin trepivahele seisma ja vaatasin aknast välja. Nägin kooliõuel kõndivaid naisi ja madala vastasmaja katuselt alla hüppama hakkavat poissi.